Dante Gabriel Rossetti

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Dante Gabriel Rossetti
Dante Gabriel Rossetti by George Frederic Watts.jpg
Sünniaeg 12. mai 1828
Sünnikoht London, Inglismaa
Surmaaeg 9. aprill 1882
Surmakoht Birchington-on-Sea, Kent, England
Tegevusala Luuletaja, illustraator, maalikunstnik
Kunsti õppinud King's College Kool, Kuninglik Kunstiakadeemia
Tuntud teoseid Ecce Ancilla Domini, Beata Beatrix

Dante Gabriel Rossetti, pärisnimega Gabriel Charles Dante Rossetti (sündinud 12.05.1828 Londonis — suri 9.04. 1882, Birchington-on-Sea’s, Kentis Inglismaal) oli inglise kunstnik ja luuletaja, kes aitas asutada prerafaeliitide vennaskonna: inglise romantikute (maalijate ja luuletajate) rühmituse, mis idealiseeris Itaalia vararenessanssi ja unistavat ilukultust ning eitas kaasaegset akademismi.[1]

Varajane elu ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia immigrandist õpetlase Gabriele Pasquale Giuseppe Rossetti ja tema naise Frances Mary Lavinia Polidori poeg Gabriel Charles Dante Rossetti sündis Londonis, Inglismaal 12. mail 1828. aastal. Tema perekond ja sõbrad kutsusid teda Gabrieliks, aga oma väljaannetes nimetas ta end Dante Alighieri auks Danteks. Tema õdedeks ning vennaks olid luuletaja Christina Rossetti, kriitik William Michael Rossetti ja kirjanik Maria Francesca Rossetti.[2]

Peale põhihariduse omandamist King’s College’is  (1836–41), polnud Rossetti kindel  kas valida oma kutsumuseks luule või hakata kunstnikuks. 14. aastasena astus ta Bloomsburys asuvasse Henry “Sass’s,” ’i nimelisse vanamoodsasse joonistuskooli ja seejärel, 1845 aastal, Kuningliku Kunstiadeemia antiigi kooli, kus temast sai täiskohaga tudeng.[3]

Õpingute ajal luges Rossetti palju tuntud romantilisi ja poeetilisi teoseid, mille autoriteks olid William Shakespeare, J.W. von Goethe, Lord Byron, Sir Walter Scott, ning ka gooti õuduslugusid (Gothic tales of horror). 1847. aastal avastas ta enda jaoks18. sajandi inglise maalikunstniku ja poeedi William Blake’i, kelle pilkav suhtumine maalikunstnik Sir Joshua Reynolds’i kunsti vastu ärgitas Rossettitki pilkama viktoriaanlike maalide, mille esindajaks Reynolds oli, lihtlabasust. [3]

20. eluaastaks oli Rosetti arvukalt tõlkinud itaalia poeetide loomingut ning loonud ka ise värsse, kuid lisaks külastas ta sageli ka kunstnike stuudioid ning oli lühikese aja vältel maalija Ford Madox Brown’ i õpilane. Õpingute ajal omandas ta mõningase Brown’i imetluse sakslaste “prerafaeliitide”, austereNazarenes’ide, vastu, kes olid otsustanud tagasi tuua saksa kunsti renessansi aja eelse stiilipuhtuse.[3]

Suures osas just tänu Rossetti pingutustele loodi 1848. aastal Inglismaa prerafaeliitide vennaskond, mille peaaegu kõik liikmed olid Kuningliku Kunstiakadeemia liikmed (v.a   William Michael Rossetti). Nad püüdlesid „loodusliku tõe“ poole, mida võis saavutada vaid läbi looduse üksikasjalikult detailse maalimise ning erilisel kohal oli see just William Holman Hunt’i ja John Everett Millais’ jaoks. Rossetti laiendas vennaskonna eesmärke liites kokku luule, maalimise ja sotsiaalse idealismi ning interpreteerides prerafaeliitide terminit kui sünonüümi romantilisele keskaegsele minevikule.[4]

Rossetti perekond

Rossetti esimesed kaks õlimaali – 1849. aasta „Maarja tüdrukupõlv“ (The Girlhood of Mary) ning 1850. aasta „ Maarja kuulutus“ (Ecce Ancilla Domini) – olid oma stiililt lihtsad, kuid viimistletud sümbolismis. Seda atmosfääri on tunda rikkaliku sõnamaalina ning tundelise jõuna tema luuletuses ''Õnnistatud neiu'' (The Blessed Damozel), mis avaldati 1850. aastal prerafaeliitide ajakirja The Germ esimeses numbris. Kui Ecce Ancilla Domini’t esitleti 1850. aastal, sattus see tugeva kriitika alla, mille suhtes Rossetti ei suutnud kunagi ükskõikseks jääda. Selle tagajärjena ei ilmunud ta enam avalikkuse ette ning loobus õlivärvidest vesivärvide kasuks. Samuti eemaldus ta oma traditsioonilisest religioossest temaatikast, et maalida stseene Shakespeare’i, Robert Browningu ja Dante loomingust, mis võimaldasid talle rohkem loomingulist vabadust. Tüüpiline näide tema tööst sellel perioodil on "Kuidas nad endaga tutvusid" (How They Met Themselves, 1851-60). Peale 1856. aastat juhindus Rossetti Sir Thomas Malory raamatust "Le Morte d'Arthur" ning Alfred, Lord Tennysoni luulekogust "Idylls of the King", mis inspireerisid teda maalima kujuteldavat kuningas Arthuri ajastut koos heraldilise kuma ja mustriga ning keskaegse riietuse ja soomusrüüga.[5]

Fanny Cornforth

1850-ndad olid Rossetti jaoks sündmusterohked aastad, mis algasid kauni Elizabeth Siddali tutvustamisega prerafaeliitide vennaskonda, kes esialgu täitis grupi jaoks modelli rolli ning kellega Rossetti 1860. aastal abiellus. Kunstniku kiindumusest Elizabethi annavad tunnistust mitmed naise portreed. [6]1854. aastal sai Rossetti endale mõjuka kuid nõudliku patrooni - kunsti kriitiku John Ruskini. Selleks hetkeks oli prerafaeliitide vennaskond jõudnud lähedale oma lõpule, kuna seda lõhetasid liikmete erinevad eesmärkid. 1856. aastal kohtus Rossetti Edward Burne-Jones'i ning William Morrisega, kes õppisid siis veel Oxfordis. Koos nende kahe noore järgijaga algatas ta teise faasi prerafaeliitide liikumises. Selle värske suuna kõrvalekallete kaks peamist aspekti olid realismi asendumine romantilise entusiasmiga ning ambitsioon uuendada tarbekunsti disaini. Kunstniku mõju mitte ainult ei viinud molbertmaalideni, mis kujutavad kuningas Arthuri aegseid legende, vaid see ulatus ka teistesse kunstivaldkondadesse. Rossetti illustratsioonid Tennysoni luuletustes (1857) Moxoni väljaandele kuulutasid ette uut raamatu kujunduse ajastut. Kunstniku volitus 1856. aastal maalida triptühhon "Taaveti Seeme" (The Seed of David) Llandaffi Katedraali jaoks oli eelmänguks 1857. aasta ambitsioonikatele plaanidele kujundada Oxfordi Uniooni väitluskamber kuningas Arthuri aegse temaatika seinamaalidega. Kuigi Rossetti ja tema abilised (Burne-Jones, Morris ja teised) ebaõnnestusid tehniliste teadmiste ja kogemuste puudujäägi tõttu, oli nende ettevõtmine siiski viljakas, kuna see pakkus välja kunsti ulatuse laienemise selleks, et kaasata neid vajalikke oskusi.[3]


Hilisemad aastad ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Beata Beatrix (modelliks Elizabeth Siddal, 1863)

Alates 1860. aastast moodustasid kohtuistungid Rossetti igapäevaelu lahutamatu osa. Kunstniku abielu Elizabeth Siddal’iga, mida niigi varjutasid naise pidevad haigushood, lõppes traagiliselt 1862 aastal naise üledoosist tingitud surmaga. Lein sundis Rossettit matma ühes armastatuga oma luuleteose ainsa täieliku käsikirja. See, mida ta pidas armastuseks oma abikaasa vastu ning mis oli sarnane Dante müstilisele ja idealiseeritud armastusele Beatrice vastu on ilmne 1863 aasta sümbolistlikus maalis Beata Beatrix, mis hetkel asub Tate Gallery’s. [3]

Rossetti elu ja looming olid nüüd tugevalt muutunud. Ta kolis oma jõeäärsest elamust Londoni Blackfriars’ist Chelseasse. [7] Kunstniku uute sõprade —Algernon Charles Swinburne’i ning ameeriklasest maalikunstniku James McNeill Whistler—mõju muutis tema lähenemise kunstile esteetilisemaks ja sensuaalsemaks. Kirjanduslikud temaatikad andsid tee maalidele ilmalikest kaunitaridest, kes olid, nagu näiteks kunstniku armuke Fanny Cornforth, suurepäraselt riietatud ja maalitud õlivärvidega viisil, mida Rossetti polnud varem näidanud. Antud maalide seast võib välja tuua sellised teosed nagu “Õnnistatud Neiu” (The Blessed Damozel: 1871–79), “Lehtla Karjamaa“ (The Bower Meadow: 1872), „Proserpine“ (1874) ja La Pia de’ Tolomei (1881). Maalide luksuslik koloriit ja rütmiline disain rõhutab sensuaalsete naisfiguuride lõtvust, keda on lisaks kujutatud erilise prerafaeliidiliku näotüübiga. Maalid osutusid kollektsionääride seas äärmiselt populaarseteks, mis tegi Rossettist piisavalt rikka mehe, et palgata abilisi tegemaks koopiaid ja reprosid. Lisaks kogus ta antiiki ning täitis oma aia haruldaste loomade ja lindudega.[8]

"Proserpine" (1874)

Rossetti nautis 1861. aastal tagasihoidlikku edu tänu tema avaldatud tõlgetele kogumikus "Varajased Itaalia Luuletajad" ning 1860-ndate lõpus pöördusid tema mõtted taas luule poole. Ta alustas uute luuletustega ning plaanis tagasi saada luuletuste käsikirjad, mis olid maetud koos tema naisega Highgate’i surnuaeda. Väljakaevamisi teostati 1869. aastal Charles Augustus Howelli poolt ning protsess nähtavalt häiris ebausklikku Rossettit. Antud luuletused avaldati 1870 ning võeti vastu suhteliselt hästi, kuniks neid ründas metsikult Thomas Maitland (ajakirjanikust kriitiku Robert Buchanani pseudonüüm), mis avaldati artiklis "Lihav Luuletuste Kool" ("The Fleshly School of Poetry).[3] Rossetti vastas mõõdukalt enda artiklis "Varjatud Kriitika Kool" ("The Stealthy School of Criticism"), aga kriitikute metsik reaktsioon aitas kaasa tema vaimsele kokkuvarisemisele 1872. aasta juunis. Vaatamata liitumisele Jane Morrisega Kelmscottis sama aasta septembris, veetis Rossetti "oma päevad kloori ja viski vines".[9] Ta taastus piisavalt, et maalida ja kirjutada, kuid tema elu Chelsea's oli edaspidi eraklik. Kuni 1874. aastani veetis ta rohkelt aega Kelmscotti mõisas (Oxfordi lähedal), mille ta võttis ühisomandisse William Morrisega 1871. aastal. Kunstniku tolleaegseid armastavalt idealiseeritud portreid Jane Morrisest võib pidada tagasitulekuks kunstniku luulelise ja müstilise stiili juurde. [3]

Oma surma eelsetel aastatel (varajastel 1880ndatel) oli Rossetti hõivatud maaliga “Dante unenägu” (Dante’s Dream, 1880), parandatud “Poeemide” (1881) väljaandega ning “Ballaadide ja sonettidega” (Ballads and Sonnets, 1881), mis sisaldas täielikku sonettide järge pealkirjaga “Elu maja” (The House of Life) ning mis kajastas naise ja mehe vahelist traagiliselt intensiivset armastust. Samal ajal andis advokaat Theodore Watts-Dunton oma parima seadmaks korda Rosetti rahaasjad. Naastes oma Keswicki visiidilt Loode-Inglismaalt 1881. aastal, haigestus Rossetti ootamatult ning suri järgnenud kevadel.[3] Ta on maetud Birchington-on-Sea’sse, Kenti, Inglismaal.[10]

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

Jane Morrise portree, 1872

Dante Gabriel Rosetti väärtus peitub tõenäoliselt sama palju tema luules kui kunstilises loomingus. Vastandina tema maalidele, kus kuhjunud kostüümidetailid ja rohelus võivad muutuda imalaks, on detailid Rossetti luules allutatud emotsiooni intensiivsusele ning rakendatud kutsumaks esile emotsiooni. Näiteks on aeg tema poeemis “Minu õe uni“ (My Sister’s Sleep) peatatud pisikeste ning näiliselt triviaalsete puudutuste abil. „Metsa piimalill“ (The Wood Spurge) ja “Ma olen siin varem olnud” (I have been here before) näitavad kunstniku sarnaste efektid meisterlikkust. Lisaks on ajatu moment oskuslikult taas kinnipüütud tema sonetis “Giorgione Veneetsia pastoral Louvre’is” (A Venetian Pastoral by Giorgione in the Louvre)— see on edukaim tema äärmiselt originaalsetest püüdlustest tõlkida hästi tuntud maale värssidesse. Rossetti surnud naise poolt kummitatud poeem “Hoovuse saladus” (The Stream’s Secret) kutsub esile kurbust ja kahetsust tänu tema võimsale “verbaalsele muusikale”.[3]

Rossetti oli loomulik sonetti meister ja tema parim saavutus, "Elu Maja" ("The House of Life"), on soneti järg, mis on unikaalne oma intensiivse ning esilekutsuva füüsilise ja vaimse armastusega. Enda vastuväidetes oma halvustajatele kirjeldas ta kuidas "kirglikud ja õiglased kehalised naudingud on kui mitte miski, kui need pole õilistatud samaaegselt hingega.''[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Entsüklopeedia. "Prerafaeliidid".
  2. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 15 - 18. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Bryson, John & Gaunt, William. "Dante Gabriel Rossetti". Encyclopaedia Britannica, 04.02.2018. Kasutatud 03.05.2018.
  4. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 22-23. 
  5. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 19. 
  6. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 33. 
  7. Todd, Pamela (2001). Pre-Raphaelites at Home. New York: Watson-Giptill Publications. Lk 107. 
  8. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 52-54. 
  9. Todd, Pamela (2001). Pre-Raphaelites at Home. New York: Watson-Giptill Publications. Lk 128-129. 
  10. Wilson, Scott (2016). Resting Places: The Burial Sites of More Than 14,000 Famous Persons. North Carolina: McFarland & Company. Lk 120. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]