John Dalton

John Dalton (6. september 1766 Cumberland – 27. juuli 1844 Manchester) oli inglise keemik ja füüsik, nüüdisaegse molekulaar-atomistliku õpetuse rajajaid.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

John Dalton sündis vaeses kveekerite perekonnas kangru pojana. Ta omandas loodusteadusliku hariduse iseseisvalt õppides. Juba 15-aastaselt alustas ta koos vanema venna Jonathaniga kveekerite külakoolis õpetajana. 1790. aasta paiku soovis ta astuda ülikooli, et õppida õigusteadust või meditsiini, kuid nendest plaanidest ei tulnud midagi välja, sest lahkusulistel oli keelatud Inglismaa ülikoolides õppida ja õpetada. 1793 kutsuti ta Manchesteri lahkusuliste uude kolledžisse matemaatikat ja natuurfilosoofiat õpetama. Ta jäi sellesse ametisse kuni 1800, mil kooli halvenenud varanduslik olukord sundis ta ameti maha panema ning jätkama Manchesteris matemaatika ja natuurfilosoofia eraõpetajana.

Daltoni varajast elu mõjutas tugevalt mõjukas kveeker Elihu Robinson, meteoroloog ja mõõteriistavalmistaja, kelle mõjul hakkas Dalton huvituma matemaatika ja meteoroloogia küsimustest. 1787 hakkas Dalton pidama ilmavaatluste päevikut, kuhu ta järgneva 57 aasta jooksul kirjutas rohkem kui 200 000 vaatlust, neist viimase oma surma eelsel päeval. Daltoni esimene teadustöö "Meteoroloogilised vaatlused ja esseed" avaldati 1793 ja see sisaldas paljude tema hilisemate avastuste algeid. Ometi pöörasid õpetlased sellele vähe tähelepanu, sest Daltoni käsitlusviis oli liiga omapärane.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

1794 kirjeldas John Dalton esimest korda võimetust teha vahet punasel ja rohelisel värvil, mida tänapäeval tuntakse värvipimeduse ehk daltonismina.^[1] Ta täheldas seda iseendal, kui puu otsast õunu korjas.

John Dalton uuris õhu koostist. Ta võttis esimesena kasutusele aatommassid ja molekulmassid. 1803 avaldas ta keemiliste elementide aatommasside tabeli, kus aatommassiühikuks võttis vesiniku aatomi massi. Ta tähistas iga keemilist elementi lihtsa sümboliga (tavaliselt ringikujulisega) ja väljendas nende abil ka liitaine koostist. Kuna ta kasutas ebatäpseid aatommasse, ei vastanud kõik tema valemid ainete tegelikule koostisele.

Daltoni aatommasside teooria avaldati 1805, kuid suuliselt oli see avaldatud juba paar aastat varem.

Tema aatomiteooria koosnes viiest põhilisest postulaadist:

Keemilised elemendid koosnevad väikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks.
Aatomid ei teki, lagune ega kao keemiliste protsesside käigus. Keemiline reaktsioon lihtsalt muudab aatomite omavaheliste seoste viisi.
Ühe elemendi aatomid võivad ühineda teiste elementide aatomitega ja luua keemilisi ühendeid. Keemilise ühendi koostisosade aatomite suhe on alati konstantne.
Kõik ühe elemendi aatomid on identsed.
Kõik ühe elemendi aatomid erinevad mis tahes teise elemendi aatomitest. Eri elementide aatomeid saab alati üksteisest eristada nende aatommassi abil.

Dalton on sõnastanud ka Daltoni seadused:^[1]

Kordsete suhete seadus (1802–1808) väidab, et kui kaks keemilist elementi moodustavad teineteisega mitu keemilist ühendit, siis ühe elemendi mingi kindla massiga ühinenud teise elemendi massid suhtuvad omavahel kui lihtsad täisarvud.
Osarõhkude seaduse (1801) kohaselt on keemiliselt inaktiivsete (üksteisega mittereageerivate) ideaalsete gaaside segu kogurõhk võrdne segu moodustavate gaaside osarõhkude summaga.
Henry-Daltoni seadus (1803) väidab, et gaasisegu komponendi lahustuvus vedelikus on jääval temperatuuril võrdeline komponendi osarõhuga.
Aurumisseadus (1802) väitab, et aurumine vedeliku vabalt pinnalt toimub kiirusega, mis on võrdeline aurumispinnaga ning küllastunud auru rõhu ja ümbritsevas gaasis tegelikult leiduva auru osarõhu vahega.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

A New System of Chemical Philosophy, I part, Manchester: R. Bickerstaff, Strand, London, 1808
Meteorological Observations and Essays, 2nd ed, Manchester: Baldwin and Crodock, 1834

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

John Dalton oli Londoni Kuningliku Seltsi liige. Esimest korda palus Humphry Davy tal kandideerida 1810, kuid Dalton keeldus: ta ei suutnud maksta sisseastumismaksu. 1822 esitati ta seltsi kandidaadiks ilma enese teadmata ja ta osutus valituks.^[1] Siis suutis ta juba sisseastumismaksu tasuda.

1816 valiti ta Prantsuse Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja 1830 Davy asemele üheks 8 välisliikmest.