Covadonga lahing
| Covadonga lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa rekonkistast | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 722. või 718. aasta suvi | ||
| Toimumiskoht |
Covadonga lähistel, tänapäeva Hispaania 43° 16′ 24″ N, 4° 58′ 51″ W | ||
| Tulemus | Astuurlaste võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Covadonga lahing oli esimene kristlaste poolt Pürenee poolsaarel võidetud lahing pärast moslemitest mauride Hispaania invasiooni aastal 711. Lahing toimus tõenäoliselt 722. (mõne allika kohaselt 718.) aasta suvel Covadongas. See lõi aluse Astuuria kuningriigi tekkele ning pikemas perspektiivis kristluse säilimisele Pürenee poolsaare põhjaosas. Seega pani selle lahingu võit aluse ka rekonkistale.[1]
Pelayo valitsejaks saamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mosaraablaste poolt 9. sajandil kirjutatud tekstide põhjal valisid Pürenee poolsaare põhjaosa läänegoodid endale aastal 718 liidri nimega Pelayo. Pelayo, kes oli Favila poeg ning oli eelnevalt olnud läänegoodi kuninga Egica õukondlane, lõi enda pealinna Astuuriasse, Cangas de Onísesse ning õhutas poolsaare vallutanud Umaijaadi moslemite vastast ülestõusu.
Alates moslemite Pürenee poolsaare invasiooni algusest liikusid sõjapõgenikud järjest poolsaare põhjaossa, moslemite mõjuvõimu alt välja. Mõned neist rajasid enda varjupaiga poolsaare loodeosas asuvatesse Astuuria mägedesse. Sealsete meeste hulgast värbaski Pelayo enda armee. Ta esimesteks moslemitevastaseks tegudeks oli mittemoslemite maksu Jizya tasumisest keeldumine ning kohalikele valvepostidele rünnakute korraldamine. Lõpuks õnnestus tal kohalik valitseja Munuza Astuuriast välja ajada. Tal õnnestus territooriumi järgnevate moslemi invasioonide eest kaitsta ning asutas Astuuria kuningriigi, millest sai kristlaste kants moslemite ekspansiooni eest kaitseks.
Uue kogukonna kaitsmine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimestel aastatel ei pööratud ta mässule suuremat tähelepanu, sest poolsaart valitsevate moslemite pealinn oli Cordobas ning moslemid ei tundnud ennast sellise väikese ülestõusu poolt ohustatuna. Pelayol ei õnnestunud küll alati maure Astuuriast eemal hoida, kuid peale nende rüüstesalkade lahkumist suutis ta alati uuesti enda võimu kehtestada. Mauride väed olid liialt tegevuses Gauli ja Narbonne'i piiramisega, et Pelayole suuremat tähelepanu pöörata, samuti polnud neil võimalik eraldada piisavalt mehi, et ülestõusu maha suruda. 9. juulil 721 ületas mauride vägi Püreneed eesmärgiga rünnata Frankide kuningriiki. Nad sattusid lahingusse frankide väega Toulouse'i lahingus ning said lüüa. Taanduva armee juht wāli Anbasa ibn Suhaym Al-Kalbi ei soovinud halbade uudistega ülemate ette saabuda ning otsustas seetõttu tagasiteel Pelayo ülestõusu maha suruda, et tagada väike võit ning tõsta enda sõdurite moraali.
Lahing ja selle tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]722. aastal saadeti moslemite väed Al Quama, Munuza ja endise läänegooti kuninga Witiza venna, Seville'i piiskop Oppase juhtimisel Astuuriasse.[2] Samal ajal, kui Al Quama armee ümbruskonda rüüstas, üritas piiskop Oppas edutult olla vahemeheks kristlaste veretule alistumisele. Pelayo ja ta armee taandus vastase eest kitsasse orgu, mis oli ümbritsetud mägedega, et vältida vastase armeega avatud väljal võitlemist ning tagada parem kaitstus. Pelayol oli mitte rohkem kui 300 meest.
Jõudnud Covadongasse, saatis Pelayo juurde emissaari, kelle eesmärgiks oli veenda Pelayo alla andma. Pelayo keeldus, seega Al Quama saatis enda armee orgu. Astuurlased avasid moslemite pihta nooletule ning Pelayo juhtis isiklikult armee ründajate väe vastu. Nad olid end peitnud koopas, jäädes moslemitele nähtamatuks. Kristlikud allikad väidavad, et tapatalgud moslemite hulgas olid suured, samas kui moslemite allikad väidavad, et tegu oli vaid väikese kähmlusega. Al Quama langes lahingus ning ta sõdurid taandusid.
Pärast lahingut haarasid mitmed varem moslemivägede poolt rüüstatud külade talupoegadest relvad ning tapsid sadu taanduvaid sõdureid. Munuza, kes oli kaotusest õppinud, organiseeris uue väe ning üritas Pelayot, kes oli samuti vahepeal uusi mehi värvanud, praeguse Proaza linna lähedal lahingus lüüa. Munuza kaotas ning hukkus lahingus. Rohkem moslemid Astuuriat vallutada ei üritanud.