Castelnau hiiglane

Allikas: Vikipeedia
Kolm luufragmenti väidetavalt Castelnau hiiglaselt võrreldud tavalise inimese õlavarreluuga (keskel) Georges Vacher de Lapouge järgi.

Castelnau' hiiglane oli teadaolevalt pikim elanud inimene.

1890. aastal leidis Georges Vacher de Lapouge Castelnau-le-Lezi neoliitiliselt kalmistult kolm luufragmenti, mille omaniku kogupikkuseks arvutas ta 3,5 meetrit. Tänapäeval pole paraku ühtegi uuringut selle kinnitamiseks tehtud.

Avastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antropoloog Georges Vacher de Lapouge avastas luud pronksiaegsest surnuaiast 1890. aasta talvel Castelnau-le-Lez'i linnast Prantsusmaal. Tema leidude kohta avaldati artikkel ajakirjas La Nature, 18. köites, 1890. a, 888. väljaandes. Hiiglase arvatav kõrgus on umbes 3,5 meetrit de Lapounge'i järgi ja luud on pärit neoliitilisest perioodist, sest need leiti pronksiaegse kalme põhjast. Artiklisse lisatud fotol on näha hiiglase õlavarre-, sääre- ja reieluud ning võrdluseks normaalse suurusega õlavarreluud.[1][2]

Georges Vacher de Lapouge kirjeldab oma artiklis luid detailides: „Ma pean seda ebavajalikuks märkida, et need luud on vaieldamatult inimese omad, hoolimata nende meeletust suurusest. /---/ Esimene [leid] on reieluu toru keskmine osa, 14 sentimeetrit pikk, peaaegu silindriline kujult ja luu ümbermõõt on 16 sentimeetrit. /---/ Teine osa on sääreluu toru keskmine ja ülemine osa. /---/ Ümbermõõt selle sidekoe juures on 13 sentimeetrit, /---/ fragmendi pikkus on 26 sentimeetrit. /---/ Kolmas, väga ringikujuline, on heade anatoomide arvates õlavarreluu alumine osa. /---/ Nende luude suurused olid enam kui kaks korda suuremad kui nendele vastavad normaalse suurusega luud. Hinnates anatoomiliste punktide tavalisi intervalle, nende pikkus on samamoodi kahekordne. /---/ Uurimisaluse pikkus võis tõenäoliselt olla 3m, 50.“[1]

Georges Vacher de Lapouge kirjutab, et Castelnau kalmistul leidis ta veel kolju aluse, millel puudus otsmik. See võis kuuluda noorele umbes 18 eluaastates mehele. Kolju mõõtmed ületasid kõikide seni teada olevate koljude mõõtmeid, kaasa arvatud polüneeslaste omi. 11. leheküljel ennustas ta poisi pikkuseks „tublisti üle 2 meetri“. Kolju morfoloogilised omadused olid tüüpilised Lozeredolmeni inimestele, kes olid pika peaga aarja rassi inimesed.[3]

Castelnau' hiiglase luid uuriti Montpellier' ülikoolis. Uurisid zooloogia professor Armand Sabatier ja paleontoloogia professor Delange ning neid aitasid ka anatoomid. 1892. aastal uuris Montpellier' meditsiinikoolis luid hoolikalt patoloogilise anatoomia professor Dr. Paul Louis André Kiener. Ta leidis, et hiiglane esindas küll väga pikka rassi, ent arvas, et luude pikkus on tavatu ning tõenäoliselt on tegu ebanormaalse kasvuga.[4][5] See tõstatas antiikhiiglaste küsimuse, kuid ei lahendanud päritoluprobleemi.[3]

1894. aastal mainiti ajakirjanduses rohkemate luude leidu eelajaloolisel kalmistul Montpellier's (5 km Castelnau’st) Prantsusmaal, kui töölised kaevasid seal veehoidlat. Sealt olevat leitud 71, 78 ja 81 sentimeetrise ümbermõõduga koljusid. Leiti ka väga suuri luid, mis kuuluvat inimesele, kelle pikkus võis olla 3 kuni 4,5 meetrit. Luud viidi Pariisi Akadeemiasse täpsemateks uuringuteks.[6][7]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 de Lapounge, G. 1980. "Le Gėant Fossile de Castelnau". – La Nature nr 888, lk 11-12
  2. "A Prehistoric Giant". – The Popular Science News and Boston Journal of Chemistry and Pharmacy nr 24(8), lk 113. August 1890.
  3. 3,0 3,1 "Prehistoric Giants of France and Spain Part 2.0". - 17. veebruar 2014.
  4. "A Race of Giants in Old Gaul.". – The New York Times. 3. oktoober 1892
  5. "Le géant de Castelnau". – La Nature nr 992, lk 142. 4. juuni 1892.
  6. The Princeton Union. Lk 2. 11. oktoober 1894.
  7. The McCook Tribune. Lk 3. 8. märts 1895.