Carringtoni sündmus
Carringtoni sündmus oli intensiivseim vaadeldud magnettorm heliofüüsika ajaloos. Sündmus leidis aset 10. päikesetsükli ajal ja see saavutas kulminatsiooni 1.–2. septembril 1859. Carringtoni sündmus põhjustas tugevaid virmalisi, mida nähti kogu planeedi ulatuses[1] ja see põhjustas sädemeid ning isegi süttimist mitmes telegraafijaamas. Magnettormi põhjustas tõenäoliselt Päikeselt pärinev krooniaine massiline väljavool (CME), mis põrkas kokku Maa magnetosfääriga.[2]
Carringtoni sündmust seostatakse tugeva Päikese loitega, mis leidis aset 1. septembril 1859. Loidet vaatlesid ja kirjeldasid iseseisvalt Briti astronoomid Richard Christopher Carrington ja Richard Hodgson. Need vaatlusandmed olid ühtlasi ajaloo esimesed teadusandmed Päikese loite kohta.
Kui sarnase tugevusega geomagnetiline torm leiaks aset tänapäeval, võiks see põhjustada laiaulatuslikke häireid elektrivõrgus, elektrikatkestusi ja vooluvõrgu kahjustusi.[3][4][5]
Carringtoni sündmusega võrreldavateks magnettormideks peetakse hiljem toimunud sündmustest näiteks 1972. aasta augustis toimunud magnettorme ja 2003. aasta nõndanimetatud Halloweeni päikesetorme.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kimball, D. S. (aprill 1960). "A Study of the Aurora of 1859" (PDF). Geophysical Institute at the University of Alaska. Vaadatud 28. novembril 2021.
- ↑ Tsurutani, B. T. (2003). "The extreme magnetic storm of 1–2 September 1859". Journal of Geophysical Research. 108 (A7): 1268. Bibcode:2003JGRA..108.1268T. DOI:10.1029/2002JA009504. Vaadatud 28. novembril 2021.
- ↑ Solar Storm Risk to the North American Electric Grid (PDF). Lloyd's of London and Atmospheric and Environmental Research, Inc. 2013. Vaadatud 17. veebruaril 2022.
- ↑ Baker, D.N.; et al. (2008). Severe Space Weather Events – Understanding Societal and Economic Impacts. Washington, D.C.: The National Academy Press. DOI:10.17226/12507. ISBN 978-0-309-12769-1.
- ↑ Phillips, Dr. Tony (23. juuli 2014). "Near miss: The solar superstorm of July 2012". NASA. Vaadatud 26. juulil 2014.