Capitis deminutio

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Capitis deminutio on Rooma õiguse ladinakeelne termin, mis tähendab õigusvõime või staatuse vähendamist, kaotamist. Mõistet võib tõlkida ka kui isiku senise olukorra muutust. Termini capitis deminutio päritolu ei ole täpselt teada, ent arvatavasti on see tuletatud ladinakeelsetest sõnadest caput (Rooma juristide kohaselt tähendas see võimet olla tsiviilõiguse subjektiks[1]) ja deminutio (ee 'vähendamine').[2]

Hilisemas Rooma õiguse uurimistraditsioonis loodi capitis deminutio astmete alusel staatuste süsteem, mis Antiik-Rooma allikatest ei nähtu. Küll aga kajastub see enamasti tänapäevastes Rooma eraõiguse õpikutes, mille kohaselt oli täielikuks õigusvõimeks vaja, et Rooma kodanikul oleks kolm eri status't (ee 'isiku seisund'):

  1. Status libertatis – isiku vabaduse seisund, mille kohaselt jaotatakse inimesed vabadeks inimesteks ja orjadeks;
  2. Status civitatis – isiku kodakondsuse seisund, millest tulenevalt olid isikud jagatud Rooma kodanikeks või mittekodanikeks (nt latiinid või peregriinid);
  3. Status familiae – isiku perekondlik seisund, mille esimese jaotuse kohaselt on inimesed perekonnapead (patres familias), pereemad ehk matroonid (matres familias) või perelapsed (filii/filiae familias), ja teise jaotuse kohaselt on isikud iseseisvad, kes ei ole teise isiku perekondliku võimu all (personae sui iuris), või on teise isiku võimu all (personae alieni iuris).[1]

Kui kasvõi üks neist seisunditest muutus, tähendas see endise õigusvõimelise subjekti kadumist – seda protsessi nimetatigi capitis deminutio'ks.[1]

Capitis deminutio astmed[muuda | muuda lähteteksti]

Capitis deminutio'l on omakorda kolm astet:

  1. Capitis deminutio minima ehk minimaalne õigusvõime kaotamine;
  2. Capitis deminutio media ehk keskmise raskusega, osaline õigusvõime kaotamine;
  3. Capitis deminutio maxima ehk maksimaalne, täielik õigusvõime kaotamine.[2]

Capitis deminutio kolme astet on kirjeldanud Rooma 2. sajandi jurist Gaius oma teoses "Institutsioonid":

G.1.159.: "Est autem capitis diminutio prioris status permutatio: Eaque tribus modis accidit: Nam aut maxima est capitis diminutio aut minor, quam quidam mediam vocant, aut minima." (Capitis deminutio on eelmise seisundi muutus, mida on kolme liiki: on suurim, väiksem, mida nimetatakse ka keskmiseks, ja väikseim seisundi muutus.)[3]

Capitis deminutio minima[muuda | muuda lähteteksti]

Minimaalne õigusvõime kaotus tähendas 3. sajandi jurist Pauluse sõnade järgi, et "vabadus ja kodakondsus säilivad, kuid ainult perekondlik seisund muutub".[2] Capitis deminutio toimub siis, kui ühe isiku perekondliku võimu all olev isik läheb teise isiku perekondliku võimu alla, või ka siis, kui ühe isiku perekondliku võimu all olev inimene vabaneb selle võimu alt.[1]

Juba 12 tahvli seadused (451–450 eKr) viitavad kahele vastupidisele capitis deminutio minima viisile: emancipatio’le ja cum manu abielule. Emancipatio on konkreetne tehing, millega perekonnapea vabastab oma võimu alt näiteks poja. Selleks pidi ta poega kolm korda müüma või hilisemal ajal lihtsalt kohtule selleks avalduse tegema. Cum manu abielu kujutab endast aga olukorda, kus naine läheb abielludes täielikult mehe võimu alla – kaotab eelnevad peresidemed, muuhulgas ka õiguse oma veresuguluse järel pärida, ning ta on peres samasugusel õiguslikul positsioonil nagu peretütred.[1]

Capitis deminutio media[muuda | muuda lähteteksti]

Osaline õigusvõime kaotus on siis, kui isik kaotab kodakondsuse, ent sellele vaatamata säilib tema vabadus.[2] See võis juhtuda isiku maalt väljasaatmisel – teisisõnu veest ja tulest ilmajätmise korral (deportatio) – või vabatahtlikul elukohariigi vahetusel. Kui isik muutub latiinist peregriiniks, ei ole tal enam õigus kasutada ius civile't.[1] Kui pater familias tegi läbi capitis deminutio media, vabanesid tema lapsed või teised võimualused tema võimu alt.[2]

12 tahvli seadustes seda õigusvõime kaotamise liiki ei mainita, sest nii varasel ajal ei kujutatud veel Rooma linnriigis ette vabadust ilma kodakondsuseta. 6. sajandil, keiser Justinianuse valitsusajal aga juba küll – siis oli osaline õigusvõime kaotamine võimalik ka siis, kui inimene saarele pagendati. See tegevus viidi läbi deportatio-protseduuriga (ee 'deporteerimine, maalt väljasaatmine'). Viimast hakati hiljem kasutama veest ja tulest ilmajätmise asemel.[2]

Capitis deminutio maxima[muuda | muuda lähteteksti]

Maksimaalne ehk täielik on inimese õigusvõime kaotus siis, kui temalt võetakse nii vabadus, kodakondsus kui perekond – kui ta kaotab status libertatis'e. Selline situatsioon tekkis tavaliselt siis, kui isik võeti vangi või kui Rooma kodanik müüdi orjaks Roomast välja.[1] Arvatakse (Colquhoun, 1849), et capitis deminutio maxima võis olla surmanuhtluse eelaste – vabale Rooma kodanikule ei tohtinud "vana õiguse" kohaselt surmanuhtlust määrata, seega oli vajalik see isik kõigepealt orjaks tunnistada.[4] Seda hüpoteesi ei ole paraku võimalik kontrollida, kuna autor ei ole selle kirjapanekul viidanud ühelegi allikale.[2]

12 tahvli seadustes ei ole capitis deminutio maxima't otseselt mainitud, ent seal on selgitatud, et avaliku varguse toimepanija määrati selle inimese orjaks, kellelt ta varastas – seda saab lugeda õigusvõime täielikuks kaotamiseks, kuigi on vaieldav, kas isik reaalselt orjastati või sattus ta pelgalt orjataolisesse seisundisse.[2]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Ilus, Elmar (2005). Rooma eraõiguse alused. Tartu: Penikoorem. Lk 76. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kiirend, Katrin. "Capitis deminutio". 2012. Tartu. Vaadatud 24.03.2017.
  3. "Gaius: Commentarius Primus". The Latin Library.
  4. Colquhoun, Patrick Mac Chombain De (1849). A Summary of the Roman Civil Law. Illustrated by Commentaries on and Parallels from the Mosaic, Canon, Mohammedan, English, and Foreign Law. London: V. and R. Stevens and Sons. Lk 385.