Canto carnascialesco

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Canto carnascialesco (itaalia keeles 'karnevalilaul', mitmus canti carnascialeschi) oli Firenzes 15. ja 16. sajandi algul levinud mitmehäälne ilmalik laul. Laule loodi paastuaja eelse karnevali ja Calendimaggio pidustuste jaoks. Meloodia oli tenorihääles, laulud koosnesid paljudest sama viisiga salmidest[1].

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Firenze elanikud ei tähistanud ainult paastule eelnevat aega karnevalipidustustega, vaid ka Calendimaggio aega, mis kestis 1. maist jaanipäevani, 24. juunini. Lorenzo de' Medici valitsusajal 1469–1492 kujunesid karnevalipidustused eriti keerukaks ja rahvarohkeks, ja valitseja eestvõttel osales selles ka tema õukond. Lorenzo ise kirjutas tekste laulmiseks pidustustel nii õukondlastele kui ka gildidele, esimestele enamasti mütoloogial põhinevatel teemadel ja gildidele päevakajalisemat ja kohaliku igapäevaelu ainelist[2]. Näideteks neist kahest tüübist on Lorenzo kirjutatud barzelletta-vormis "Trionfo d'Arianna e Bacco" ja "Canto di uomini che vendevano bericuocoli e conjortini" ('Maiustustemüüja laul')[3].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Teksti poolest pärineb karnevalilaul vanast caccia'st, mis oli sageli mingil teemal, kirjeldava sisuga ja tulvil topelttähendusi. Sageli olid nad kas satiirilise või obstöönse sisuga ja nende pealkirjades kajastub 15. sajandi Firenze tarmukas ja elujanune õhkkond: "Canto de' sartori" 'rätsepate laul', "... de' profumieri" 'parfüümitegijate laul', "... de' facitori d'olio" 'õlimeistrite laul', "... de' molinari" 'möldrite laul'; "Canto d'uomini che vanno col viso volto di dietro" 'meeste laul, kes kõnnivad nägu selja taha pööratud' võis kanda poliitilist sõnumit, ja "Canto delle donne giovani e di mariti vecchi" 'vanameeste noorte abikaasade laul' või "Canto dei giudei battezzati" 'ristitud juutide laul' pidid arvatavasti olema koomilised[4].

Laulud on mitmesalmilised, akordilise struktuuriga ja sarnanevad Mantua frottola'tega, on oletatud, et mõlema puhul on lihtne vorm tingitud nende ettekandmisest vabas õhus[5] – vajadus laulda linnaväljaku akustikas ja kõlada üle rahvahulga suminast sundis lihtsat akordilist laulu eelistama keerukale polüfooniale. Muusika on ABBC struktuuriga, kusjuures 4/4 meetrum läheb C-osas üle 3/4 meetrumiks. Kõik salmid lauldakse sama viisiga.

Autorid[muuda | muuda lähteteksti]

Lorenzo il Magnifico valitsuse kuldajal oli canto carnascialesco terve kogukonna omand ja paljud neist on anonüümsed. Teisalt on paljude puhul teada autor, peale Lorenzo enda kirjutas karnevalilaule tema heerold Battista dell'Ottonaio ja tema muusikameister Alexander Coppinus. Rea karnevalilaule kirjutas Heinrich Isaac, kui viibis 1480. aastatel Lorenzo õukonnas, kuid ühtki neist pole tänaseni säilinud. Ka Madalmaade helilooja Alexander Agricola on karnevalilaule kirjutanud[6].

Kõige varasem ja ühtlasi kuulsaim karnevalilaulude kogumik on 1559. aastal ilmunud Anton Francesco Grazzini koostatud "Tutti i Trionfi, Carri, Mascherate e Canti Carnascialeschi". Selles on laulutekstid ja autorid, kuid mitte kirjapandud muusikat[7]. Enne muude käsikirjade avastamist 19. sajandil oli see pikka aega ainuke allikas selle žanri kohta[8].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]