Cantiga de amigo

Allikas: Vikipeedia
Martín Codaxi seitse cantiga d'amigo't käsikirjas Vindel MS M979, Pierpont Morgan Library, New York

Cantiga de amigo (portugali[kɐ̃ˈtiɣɐ ð(j) ɐˈmiɣu], galeegi: [kaŋˈtiɣa ðe aˈmiɣo]), ka cantiga d'amigo (keskaegne kirjapilt), sõna-sõnalt "sõbralaul" või "laul sõbrast", on üks keskaegse lüürilise luule žanre. See on pärit Pürenee poolsaare loodenurgast, Galiciast. Seda eristab teistest keskaegse luule žanridest lähtumine naissoost minategelasest ja tema vaatepunktist. Vanimad säilinud näited pärinevad umbes 1220. aastatest, ja enne 1300. aastat on neid kokku loodud ligi viissada.

2003. aastal anti välja 500 teksti koondväljaanne[1], mis on tõlgitud ka inglise keelde.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Cantiga d'amigo'sid leidub enim kahes laulukogumikus, mis on itaalia humanisti Angelo Colocci initsiatiivil 16. sajandi algul (1525. aasta paiku) Itaalias ümber kirjutatud: "Cancioneiro Colocci-Brancuti" asub Lissaboni Rahvusraamatukogus ja "Cancioneiro da Vaticana" Vatikani raamatukogus. Lisaks on leitud seitse laulu 13. sajandi keskpaika dateeritud käsikirjalehel, mis on tuntud nime all Pergaminho Vindel (Vindel MS M979), Martín Codaxi nimeliselt huglaarilt koos muusikaga kuuele tekstile.

Teemad[muuda | muuda lähteteksti]

Cantiga d'amigo minategelane on peaaegu alati tütarlaps, või siis tema ema, sõbratar või vahel ka tütarlapse peigmees. Tüdruk võib pöörduda tekstis mõne poole kolmest viimatinimetatust või ükskõik kes neist võib pöörduda tema poole. Erinevaid olukordi on oluliselt rohkem kui cantiga d’amor žanris. "Sõbralaulud" kujutavad endast suurimat armastuslüürika kogumit keskaegsest Euroopast, mis edastab naise häält.

Näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tüdruk jätab hüvasti oma peigmehega, ootab teda või tervitab teda tagasisaabumisel, või palub naasta sõjakäigult. ta võib olla kurb või vihane, et poiss on lahkunud talle teatamata või rääkinud teise neiuga. Või pöördub tüdruk ema poole, paludes luba kohtuda poisiga või teatada tema külastusest, või jutustab emale lugu mingist sündmusest seoses temaga.
  • Sõbratar võib paluda olla lahke poisi vastu või andestada ja võtta ta tagasi pärast tüli, või mõni üksik kord ka loobuda temast. Või äratab sõbratar tüdrukus armukadedust, jutustades poisi tähelepanu otsivast teisest tüdrukust.
  • Ema võib lubada tütarlast peigmeest külastada või pakub end minema koos, või vastupidi, ei anna selleks luba, või annab nõu, kuidas leppida pärast tüli, või lausub "ma ju ütlesin", kui asjad on läinud valesti.
  • Peigmees, alati dialoogis tüdrukuga, võib paluda luba hüvasti jätta, või tervitada teda tagasisaabumisel, või paluda tema soosingut või lepitust[2].

Vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Stiililiselt iseloomustab cantiga d'amigo'sid lihtne stroofiline vorm, kordused, variatsioonid ja parallelismid, samuti on 90% tekstidel refrään.

Cantiga d'amigo'l on leitud ühisjooni jarcha'-nimelise mosaraabia luuležanriga, kuid naispeategalane ja armastuseteema võivad olla ka vaid kokkusattumus[3].

Autorid[muuda | muuda lähteteksti]

On teada 88 “sõbralaule” kirjutanud luuletajat, kõik mehed[4], tuntuimad neist Portugali kuningas Dinis (52 laulu), Johan Airas de Santiago (45 laulu), Johan Garcia de Guilhade (22 laulu), Juião Bolseiro (15 laulu), Johan Baveca (13 laulu), Pedr' Amigo de Sevilha (10 laulu), João Zorro (10 laulu), Pero Meogo (9 laulu), Bernal de Bonaval (8 laulu), Martim Codax (7 laulu). Ka vaid ühe laulu loonud Mendinho on kaasaegsete poolt tituleeritud silmapaistvaks luuletajaks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]