Cantigas de Santa Maria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Käsikirja E illustratsioon: muusikud mängimas vihuela de arco't ja vihuela de péñola't
Rataslüüramängijad käsikirja E illustratsioonil
Jõululaul "Pois que dos Reys Nostro Sennor" Toledo käsikirjas
Käsikirja T (Códice Rico) narratiivne illustratsioon
12 miniatuuriga illustratsioon käsikirjas T, foto faksiimileväljaandest
Käsikiri F teksti, illustratsiooni ja tühjade noodijoontega

"Cantigas de Santa Maria" (galeegi: [kanˈtiɣa̝s ðe̝ ˈsanta̝ maˈɾi.a̝], portugali[kɐ̃ˈtiɣɐʒ ðɨ ˈsɐ̃tɐ mɐˈɾi.ɐ], 'Laulud neitsi Maarjale') on 13. sajandist pärinev laulukogumik. Selles on 420 cantiga't koos nootidega, kirjutatud keskaegses galeegi keeles Kastiilia kuninga Alfonso X Targa (Alfonso el Sabio) valitsusajal 1221–1284 ja autorsus ongi sageli talle omistatud[1].

See on üks suuremaid ühehäälsete laulude kogumikke keskajast, iga laul kõneleb neitsi Maarjast ja iga kümnes laul on hümn (cantiga de loor). Kogumik on oluline allikas keskaja kirjanduse ja keskaja muusika uurijatele, samuti kultuurikontaktide kohta keskaegse Pürenee poolsaare mitmekultuurilises ühiskonnas.

"Cantigas de Santa Maria" on säilinud neljas käsikirjalises raamatus. Kaks neist asub El Escorialis, üks rahvusraamatukogus Madridis ja üks Firenzes[2].

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

Cantiga'd on kirjutatud keskaegses galeegi keele variandis, kasutades Galicias levinud kirjapilti. See võis olla nii sellepärast, et galeegi keel oli tavapärane lüürilise luule keel Kastiilias sel ajal ja samuti sellepärast, et Alfonso X oli suure osa oma noorusest veetnud Galicias ning võis seda keelt vabalt vallata.

Laule on kokku 420, millest 356 on jutustavad lood Maarja imedest, ülejäänud (välja arvataud sissejuhatus ja kaks proloogi) on kiituselaulud või Maarja pühadele pühendatud laulud. "Cantigas de Santa Maria" lood kujutavad neitsi Maarjat väga inimlikustatuna, sageli osalevana või juhtijana maistes sündmustes.

Laulutekstide värsimõõt ja vorm on väga varieeruv: 280 varianti 420 cantiga peale. Ühed tavalisemad on virelai ja rondeau. Värsiridade pikkus varieerub kahest silbist 24 silbini. Jutustajakõnes peegeldub sageli trubaduurlik senjööri teenimisega võrdsustatud hoiak püha Neitsi kui südamedaami suhtes.

Tekstide autorid on teadmata, ehkki paljud uurijad on arvanud, et galeegi poeet Airas Nunes võib olla kirjutanud suure osa cantiga'sid. Kuningas Alfonso X – keda nimetatakse cantiga'de tekstides nimega Affonso[3] – on samuti arvatud olevat vähemalt osa laulude autor, näiteks nende, kus ta nimetab end esimeses isikus. Samuti leidub vihjeid sellele kogumiku proloogis. Kuigi kuninga autorsus võib olla vaieldav, pole seda tema mõju luuležanrile, näiteks religioosse laulu kasutusse toomine.

Kuigi muud kirjandusteosed, mis pärinevad Alfonso X kodadest – ajalookroonikad ja muud proosatekstid – on kastiiliakeelsed, on cantiga'd erandina galeegikeelsed, mis omakorda osutab galeegikeelse luule žanrite, nagu cantiga d'amigo või cantiga d'amor, populaarsusele Kastiilia õukonnas.

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika on kirja pandud väga varases mensuraalnotatsioonis[4]. Sellel on veel ühisjooni kvadraatnotatsiooniga, mida tänapäeval kasutatakse gregooriuse koraali kirjapanemiseks, kuid "Cantigas de Santa Maria" laulude notatsioon annab kohati aimu nootide pikkusest ja mingil määral laulu üldisest rütmist. Cantiga'de vältustesüsteem ja rütmiskeemid on siiamaani problemaatilised[5], neist on tänapäevani palju interpretatsioone ning nende muusikateaduslik uurimine, mis algas aastakümneid tagasi, kestab ikka veel[6][7].

Cantiga'd on jätkuvalt populaarne valik vanamuusikaansamblite repertuaaris ja neist on välja antud palju salvestisi. Eesti muusikutest on cantigasid esitanud Hortus Musicus, Rondellus[8], Via Sonora ja mitmesugused projektikoosseisud, sealhulgas Triskele ja Saltatriculi 2005. aastal etendunud tantsuetenduses "Montserrati palverändurid" (lavastaja Jane Gingell) Viljandi vanamuusika festivalil[9].

Käsikirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Käsikiri E[muuda | muuda lähteteksti]

(E Codex, códice de los músicos, Biblioteca de El Escorial MS B.I.2)

Sisaldab kõige suurema arvu laule, kokku 406 cantiga't, samuti sissejuhatuse ja proloogi. Käsikirjas on 41 hoolikalt ja detailitäpselt maalitud miniatuuri keskaegseid pille mängivatest muusikutest, ning arvukalt kaunistatud suurtähti. Ligikaudne dateering 1280–1284.

Käsikiri To[muuda | muuda lähteteksti]

(To Codex, códice de Toledo, Biblioteca Nacional de España, MS 10069)

Varaseim laulukogumik, sisaldab 129 cantiga't. See on illustreerimata, aga kaunistatud paljude initsiaalidega, mille ümber rikkalik sulejoonistusornament. Umbes 1270. aastaist.

Käsikiri T[muuda | muuda lähteteksti]

(T Codex, Códice Rico, Biblioteca de El Escorial, MS T.I.1)

Sisaldab 195 säilinud cantiga't (8 on läinud kaotsi koos kadunud käsikirjalehtedega), mis on laias laastus samad ja samas järjekorras mis käsikirja E esimesed 200, kuid iga laul on illustreeritud kuuest või kaheteistkümnest miniatuurist koosneva jutustava pildiseeriaga, iga üksikpildi all sündmustikku selgitav lause. Ligikaudne dateering 1280–1284.

Käsikiri F[muuda | muuda lähteteksti]

(F Codex, códice de Florencia, Firenze, Biblioteca Nazionale, MS b.r. 20)

F on T sõsarkäsikiri, mis on jäänud lõpetamata. Ta on T-ga samas formaadis, kuid ainult 111 cantiga'ga, millest seitsme juures pole teksti, ainult miniatuurid, ja mitte ühegi laulu juures pole noote, ainult tühjad noodijooned. Laulud on umbes samad nagu käsikirja E teises pooles, ent täiesti teises järjekorras. Ligikaudne dateering 1280–1284.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]