Bidzina Ivanišvili
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
| Bidzina Ivanišvili | |
|---|---|
 Bidzina Ivanišvili 2013. aastal | |
| Gruusia peaminister | |
|
Ametiaeg 25. oktoober 2012 – 20. november 2013 | |
| Eelnev | Vano Merabišvili |
| Järgnev | Irakli Garibašvili |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
18. veebruar 1956 Chorvila, Gruusia |
| Erakond | Kartuli ocneba – Demok’rat’iuli Sakartvelo |
Bidzina Ivanišvili (ბიძინა ივანიშვილი; varem on kasutatud ka nime Boriss Ivanišvili (Борис Иванишвили); sündinud 18. veebruaril 1956 Tšorvilas Satšhere rajoonis) on Gruusia ettevõtja, oligarh ja poliitik, partei Gruusia Unistus looja.[1] Ta oli 25. oktoobrist 2012 kuni 20. novembrini 2013 Gruusia peaminister.[1]
Ta on gruusia rahvusest ärimees, kes oma varanduse teenis Venemaal 1990. aastatel äri ajades.[1] Tal oli kuni 2011. aastani Prantsusmaa, Venemaa ja Gruusia kodakondsus. Pärast seda kui Ivanišvili teatas soovist asutada partei ja osaleda 2012. aasta parlamendivalimistel, võeti talt Gruusia kodakondsus ära. Ivanišvili on lubanud selle sammu vaidlustada.
Ivanišvili varasid Venemaal haldab ettevõtte nimega Unikor, mis on tegev panganduses, ehitus- ja kinnisvaraäris, tööstussektoris ja põllumajanduses ning haldab Doktor Stoletovi apteegiketti.
2010. aasta seisuga kuulus Ivanišvili Forbesi hinnangul 5,5 miljardi dollari suuruse varandusega maailma 200 rikkaima inimese hulka.[2] Gruusias on Ivanišvili tuntud filantroobina. Tema rahastamisel valmis aastatel 1995–2004 ehitatud Thbilisi Püha Kolmainu Katedraal. Väidetavasti toetab ta rahaliselt sadu või tuhandeid Gruusia intellektuaale.[3]
Ta on San Marino aukonsul Gruusias.[4]
Kuni poliitikasse asumiseni vältis Ivanišvili ajakirjandust ja temast oli teada väga vähe avalikkusele kättesaadavaid pilte ning filmisalvestisi.[3] 2005. aastal Vedomostile antud intervjuus rääkis Ivanišvili, et talle ei meeldi kohtuda ajakirjanikega, osaleda avalikel üritustel ja pidudel, talle ei meeldi formaalsused ja tähelepanu keskel olemine, ta ei tähista isegi oma sünnipäeva. Ta olevat väga hoolikas äripartnerite valikul püüdes neid üldse vältida.[5]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Bidzina Ivanišvili sündis Tšiathura lähedal paiknevas külas kaevuri (teistel andmetel katlakütja) pojana. Ta õppis Thbilisi Riiklikus Ülikoolis majandust ja inseneriteadust(?) ning teenis samal ajal raha koristajana metallitehases.[3] 1986. aastal lõpetas ta Moskvas Töö Teadusliku Uurimise Instituuti aspirantuuri ja kaitses kandidaadikraadi. Töötas hiljem Instituudi Thbilisi filiaalis.
1980. aastate lõpul alustas Ivanišvili äritegevust. Tema esimeste äride hulgas olid kauplemine arvutite, videomagnetofonide ja Venemaal uudiseks olnud nuppudega telefonidega.
Pärast esimest suuremat, miljonirublast tehingut arestis prokuratuur tema ettevõtte kontod ja Ivanišvili lahkus Moskvasse, kus jätkas koos aspirantuuriaegse sõbra Vitali Malkiniga arvutite ja kodumasinate impordiäri. 1990. aastaks olid nad teeninud 100 000 USA dollarit, mis võimaldas neil asutada panga Rossiski Kredit. Edasi lõikas ta kasu Venemaa riigivarade erastamislainest. Oma sõnul püüdis ta vältida neid varasid, mille omandamiseks tekkinud konkurents oli ohtlik. Nii omandas ta rea rauakaevandusi.[5]
1994. aastal siirdus Ivanišvili USAsse, seejärel aga Prantsusmaale, kus tegeles kinnisvaraäriga. 1995. aastal sai temast Infintreidi peadirektor.
1996. aastal toetas ja rahastas ta Venemaa presidendivalimistel kolmandaks jäänud Aleksandr Lebedi kampaaniat.[5]
1990. aastate keskel investeeris Ivanišvili Gruusia pangandusse, põllumajandus ja toiduaine sektorisse, kuid müüs need varad 2004. aasta paiku, säilitades vaid Kartu(?) panga.[5]
1997. aastal asutas ta varahaldusettevõtte Metalloinvest. 2002. aastal asutas apteegiketi Doktor Stoletov. Aastatel 2003–2006 Impeksbanki direktorite nõukogu liige.
2004. aastal pärast Roosirevolutsiooni kolis Ivanišvili Gruusiasse ja omandas president Saakašvili dekreediga kodakondsuse.[6] Aastatel 2004–2005 müüs ta oma osaluse metallurgiaettevõtetes Ališer Usmanovi juhitud investorite grupile.
2010. aastal paigutas Forbes Ivanišvili Venemaa rikkaimate inimeste edetabelis 22. kohale. 2011. aastal oli ta Forbesi maailma rikkaimate inimeste nimekirjas 185. kohal.
2011. aasta oktoobris teatas Ivanišvili soovist astuda poliitikasse. Sel puhul tegi ta kirjaliku avalduse, milles kritiseeris teravalt president Mihheil Saakašvilit ja kirjeldas oma nägemust olukorrast riigis. Ivanišvili hinnangul puudub Gruusias ettevõtlusvabadus, valitsuses on võimust võtnud korruptsioon, kõik telekanalid on Saakašvili kontrolli all ja oponentide tõrjumiseks rakendavad võimud muuhulgas pseudoopositsioonilisi parteisid ja liikumisi. Ta heitis valitsusele ette protestide agressiivset laialiajamist, meeleavaldajate julma kohtlemist ja arreteeritute vabastamist raha tasumisel menetluskokkuleppe nime all. Ivanišvili sõnul sündis tema otsus opositsioonile abi osutada pärast 2008. aasta "petturlikke" valimisi ja sestsaadik on ta parteisid hoolega jälginud. Nüüd kavatsevat ta paariks-kolmeks aastaks asuda poliitilist protsessi isiklikult koordineerima. Üheks eesmärgiks seadis ta absoluutse enamuse saavutamise 2012. aasta parlamendivalimistel. Isiklikult avaldas ta soovi asuda uue valitsuse peaministriks või parlamendi esimeheks, saavutada programmilised eesmärgid kahe-kolme aastaga ja seejärel poliitikast lahkuda.[7]
Avalduses pakkus Ivanišvili kõigile ajakirjanikele, kes oma erapooletuse ja põhimõttekindluse tõttu vallandatakse, tööd tulevase partei peakorteris vähemalt senise palgaga ning eelist tulevikus loodava avalik-õigusliku(?) infokeskuse töötajaskonna värbamisel. Ta möönis, et tema äritegevus Venemaal võib tekitada valijais küsimusi ja lubas oma Venemaa ettevõtted maha müüa. Samuti lubas ta loobuda Prantsusmaa ja Venemaa kodakondsusest.[7]
Samal päeval tehtud teises avalduses teatas Ivanišvili, et kui mõne riigis tegutseva telekanali omanik ei ole Saakašvili, soovib ta selle väga soodsatel tingimustel ajutiselt ära osta. Kui keegi tema pakkumisele ei reageeri, näitab see Ivanišvili sõnul opositsiooniliseks peetavate kanalite tegelikku palet.[8]
Võimud nimetasid Ivanišvilit pärast neid avaldusi Kremli käsilaseks ja justiitsministeerium teatas, et Ivanišvili Gruusia kodakondsus kaotas automaatselt kehtivuse, kui ta 2010. aastal Prantsuse kodakondsuse võttis. Kelleltki kodakondsuse äravõtmiseks vaja ka presidendi otsust. Gruusia seaduste kohaselt ei saa Gruusia kodakondsuseta isikud parlamenti kandideerida ega parteisid asutada. Samuti ei tohi nad neid rahastada.[6] 19. oktoobril arestis politsei miljonite dollarite väärtuses Ivanišvili omanduses olevale pangale kuuluvat raha, teatades rahapesu kahtlustest, Keskpank aga algatas panga suhtes uurimise. Ivanišvili esindaja väitel oli politsei tegevus poliitiliselt motiveeritud.[9]
19. oktoobril antud intervjuus teatas Ivanišvili, et tema arvates püüavad võimud nüüd kõikvõimalike vahenditega teda poliitikast eemale tõrjuda ning ta ei välista isegi seda, et teda püütakse maha lasta. Ta ei tahtvat kuuldagi sõnu "revolutsioon" ja "tänavaprotestid" ning seab sihiks üksnes võimuletuleku valimiste teel. Ivanišvili sõnul annab ta endast parima konfrontatsiooni vältimiseks ja poliitiliste pingete jahutamiseks. [10] Samas intervjuus kirjeldas Ivanišvili oma välispoliitilisi vaateid. Tema arvates pole Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamine mõeldav enne kui Gruusiast saab demokraatlik õigusriik, mis on abhaaside ja osseetide silmis atraktiivne. Ta nimetas liitumist NATOga parimaks võimalikuks julgeolekugarantiiks Gruusiale, kuid leidis, et valitsus on selle võimaluse tükiks ajaks maha mänginud. Ivanišvili peab strateegilist partnerlust USA-ga ülitähtsaks, kuid Gruusia ei peaks olema ühe riigi satelliit, suhteid tuleks arendada nii USA kui ka Euroopaga ja suhted Venemaaga tuleks korda seada.[11]
2023. aasta 30. detsembril pöördus poliitikasse tagasi, sai erakonna Gruusia Unistus „auesimeheks“, erakonna ajakohastatud põhikiri andis Ivanišvilile kui auesimehele mitmeid õigusi, mis muudab võimu koondumise tema kätte ametlikuks, ilma et oleks kirjeldatud ühtegi aruandlusmehhanismi.[12] Seoses "välisagentide seadusega" alustati Euroopa Parlamendis kaalumist talle sanktsioonide kehtestamiseks.[12]
Politico 2024. aastal avaldatud hinnangul püüab Ivanišvili suunata võimupartei ja poliitika kaudu Gruusiat Euroopa Liidust eemale ja lähendada Venemaale.[13]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ivanišvili on abielus. Tema neli last on Prantsusmaa kodanikud.[3]
Ivanišvili elab sünnikülas Tšorvilas.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 ERR, Tarmo Maiberg | (6. mai 2024). "Gruusia pingete taandumist pole veel näha". ERR. Vaadatud 10. mail 2024.
- ↑ 2,0 2,1 Boris Ivanishvili, Forbes, märts 2011.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Wendell Steavenson: The good oligarch, Prospect nr 173, 21. juuli 2010.
- ↑ Relations between Georgia and the Republic of San Marino, Gruusia välisministeeriumi veebisait. Külastatud 23. oktoobril 2011.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Billionaire-Turned-Politician Gearing Up For TV Interview, Civil.Ge, 9. oktoober 2011.
- ↑ 6,0 6,1 Civil Registry: Ivanishvili not Citizen of Georgia, Civil.Ge, 11. oktoober 2011.
- ↑ 7,0 7,1 Written Statement of Bidzina Ivanishvili. Unofficial translation., Civil.ge, 7. oktoober 2011.
- ↑ Ivanishvili's Statement Offering to Buy a Television Station, Civil.Ge, 7. oktoober 2011.
- ↑ Georgia raids bank of opposition tycoon, Reuters, 19. oktoober 2011.
- ↑ Ivanishvili: 'Don't Even Want to Hear Word Revolution', Civil.ge, 21. oktoober 2011.
- ↑ Ivanishvili on Foreign Policy, Territorial Integrity, Civil.ge, 21. oktoober 2011.
- ↑ 12,0 12,1 TARCZYŃSKI, Adam BIELAN, Jacek SARYUSZ-WOLSKI, Anna FOTYGA, Roberts ZĪLE, Assita KANKO, Joachim Stanisław BRUDZIŃSKI, Beata KEMPA, Elżbieta KRUK, Andżelika Anna MOŻDŻANOWSKA, Witold Jan WASZCZYKOWSKI, Hermann TERTSCH, Dominik. "RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Gruusia katsete kohta kehtestada välisagentide seadus ja sellest kodanikuühiskonnale tulenevate piirangute kohta | B9-0251/2024 | Euroopa parlament". www.europarl.europa.eu. Vaadatud 10. mail 2024.
- ↑ "Bidzina Ivanishvili". POLITICO (Briti inglise). 28. november 2023. Vaadatud 10. mail 2024.
| Eelnev Vano Merabišvili |
Gruusia peaminister 2012–2013 |
Järgnev Irakli Garibašvili |