Benjamin Bourdon
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Benjamin Bourdon | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg | 5. august 1860 |
| Surmaaeg | 11. juuli 1943 (82-aastaselt) |
| Autasud | Auleegioni orden |
Benjamin B. Bourdon (5. august 1860 Normandia – 1943) oli prantsuse psühholoog. Teda peetakse tihti Prantsuse eksperimentaalpsühholoogia teerajajaks.[1] Bourdon rajas 1896. aastal Rennes'i ülikoolis esimese ülikooli juures tegutseva eksperimentaalpsühholoogia ja lingvistika laboratooriumi ning 1891. aastal lõi ülikooli esimese eksperimentaalpsühholoogia kursuse.[2] Allikateks tema elu kohta on autobiograafia 1932. aastast [3] ning Nicolas' (1998)[1], Beuchet' (1961)[4] ja Piéroni (1961)[5] biograafiad. Allikad Bourdoni elu kohta kirjeldavad teda kui üht vähestest Prantsuse teadusliku psühholoogia propageerijatest.[2]
Pere ja lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Bourdon sündis Normandias Prantsusmaal 5. augustil 1860. Haritud mehi (preestrid, arstid, notarid) oli tema külas vähe. Bourdon veetis lapsepõlve ja osa oma teismeeast talunike, madruste ja kaevurite klassis. Bourdoni isa oli talunik ja ka ema kehva päritolu taluniku tütar, kuid Bourdoni sõnade järgi oli ta kõrge vaimse võimekusega ja kõrgemale sotsiaalsele tasemele mittetõusnud vaid ambitsiooni ja soosivate tingimuste puudumise tõttu.[3]
12-aastaselt astus Bourdon Lycée de Coutances internaatkooli, mille lõpetas 19-aastasena kirjanduse ja teaduste bakalaureusega. Pärast kaalumist, kas hakata õpetajaks või minna juurasse, otsustas ta õppida Pariisis õigust, kuid kaotas selle vastu aasta pärast huvi ja hakkas valmistuma õpetajakarjääriks filosoofias Sorbonne'i ülikoolis. Seal olid tema õpetajateks Elme-Marie Caro (1826–1887), Ludovic Carrau (1842–1889) ja Paul Janet (1823–1899) – tolle aja kõige silmapaistvamad tegelased filosoofias.[1] Sellest hoolimata pidas Bourdon tagasivaatavalt ise filosoofia õpetamise kogemust oma intellektuaalse arengu juures vähetähtsaks ja pidas oma suurimaks mõjutajaks Berkeley, Hume'i, Millsi, Baini, Spenceri, Jamesi ja Theodule Ribot (1839–1916) lugemist. Viimane neist oli ka Bourdoni õpetaja.[3]
1886. aastal, pärast Prantsuse kõrgeima taseme õpetamisdiplomi omandamist, sai Bourdon stipendiumi aastaks Saksamaale minekuks, kus tal avanes võimalus õppida Wundti käe all tema Leipzigi eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumis. See kogemus andis Bourdonile ambitsiooni tuua Prantsusmaa psühholoogia kui teaduse arenguga kaasaega.[3]
Eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium[muuda | muuda lähteteksti]
1887. aastal naasis Bourdon Prantsusmaale ja järgmisel aastal sai temast professor Rennesi ülikoolis. 1891. aastal liitis ta enda õpetatavale filosoofiakursusele eksperimentaalpsühholoogia (täpsemalt taju, tähelepanu ja teadvust puudutavad teemad), minnes nii ajalukku kui esimese provintsiaalülikooli eksperimentaalpsühholoogia kursuse looja. Tol ajal tähendas termin "eksperimentaalne" hüpnoosieksperimente, sest ülikoolid käsitlesid teaduslikku psühholoogiat põhiliselt patoloogiate ja psüühika kaudu.[1] Bourdon tundis, et Prantsusmaa tsentraliseeritus segab hariduse progressi. Kõik ülikoolid pidid tudengeid ette valmistama Pariisis toimuvaks lõpueksamiks, sest seal loodud haridusprogrammid olid kehtestatud terves riigis. Bourdon tundis, et selle raames on filosoofiatudengid ebapiisavalt ettevalmistatud teadusega tegelemiseks.[3]
1892. aastal sai Bourdon doktorikraadi prantsuskeelse tööga "L’expression des émotions et des Tendances dans le Language" ja ladinakeelse tööga, mis käsitles tajuomadusi Descartesi järgi. Jaanuaris 1932. aastal asutas ta Rennes'i ülikoolis esimese ülikooli eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Oma autobiograafias räägib Bourdon, et sõja ajal toimis labor haiglana, kus ta õpetas afaasia all kannatavaid haavatud mehi uuesti kõnelema. Maailmasõdade ajal langes Bourdoni labor vandaalitsemise ja röövimise ohvriks[4]. Labori taastas 1946. aastal Bourdoni mantlipärija Albert Burlond ja see on alles tänapäevani.[2]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Bourdoni töö oli keskendunud ideede, mälu ja taju valdkondadele. Talle meeldis oma kätega asju teha ja ta ehitas ise mitmeid seadmeid eksperimentideks. Tema uurimistöö kohta on avaldatud 74 artiklit. Tema kõige tähtsam töö on ilmselt "La Perception Visuelle de l’Espace" (1902). Selles käsitleb ta ruumitaju teemasid ja kirjeldab uusi eksperimente liikumisparallaksi uurimiseks.[2] Tema panus psühhomeetriasse oli tähelepanu ja keskendumise test, mis kannab tema nime ja on muudatustega kasutusel tänapäevani (Bourdoni-Vosi test ja Bourdoni-Wiersma test). Vaata täpsemalt Kamphuis (1962), Vos (1992), Wiersma (1932).[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Nicolas, S., 1998 "Benjamin Bourdon (1860–1943): Fondateur du laboratoire de psychologie et de linguistique expérimentale a l`Université de Rennes (1896) Année Psychologique 98 271–293
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ono H, Lillakas L, Kapoor A, Wong I, 2013, Replicating and extending Bourdon`s (1902) experiment on motion parallax Perception, 2013, volume 42, pages 45–59
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Bourdon B, 1932 Benjamin Bourdon, in A history of Psychology in Autobiography volume II, Ed. C Murchison (New York: Russell " Russell) pp 1–16
- ↑ 4,0 4,1 Beuchet J, 1961 Un pionnier des sciences humaines, Benjamin Bourdon (1860–1943) Annales de Bretagnes 68 299–345
- ↑ Pieron H, 1961 Benjamin Bourdon comme je lài connu Psychologie Francaise 6 163–172