Beetarakud
Beetarakud (β-rakud) on pankrease Langerhansi saartes leiduvad rakud, mis sünteesivad ja eritavad insuliini ja amüliini, mis reguleerivad vere glükoosisisaldust. Beetarakud moodustavad 50–70% inimese Langerhansi saarte rakkudest.[1] I tüüpi diabeediga patsientidel on beetarakkude hulk ja võimekus vähendatud, mis põhjustab insuliini ebapiisavat eritamist ja hüperglükeemiat.[2]
Ülesanne[muuda | muuda lähteteksti]
Beetarakkude põhiülesanne on insuliini ja amüliini tootmine ja eritamine. Veresuhkru taseme tõusmise käigus hakkavad beetarakud oma salvestatud insuliini ja amüliini eritama, samal ajal toodetakse mõlemat hormooni asemele.[3] Beetarakkude primaarsed ripsmed reguleerivad nende tööd ja energiavahetust. Ripsmete vähenemine võib põhjustada Langerhansi saarte väärtalitlusi ja II tüüpi diabeeti.[4]
Insuliini süntees[muuda | muuda lähteteksti]
Beetarakud on imetajate ainsad insuliini sünteesivad rakud.[5] Kui glükoos stimuleerib insuliini eritamist, suurendab see samaaegselt proinsuliini biosünteesi, peamiselt translatsioonikontrolli kaudu.[3]
Insuliini geen transkribeeritakse esmalt mRNA-sse ja translateeritakse preproinsuliiniks.[3] Pärast translatsiooni sisaldab preproinsuliini prekursor N-terminaalset signaalpeptiidi, mis võimaldab translokatsiooni karedapinnalisse endoplasmaatilisesse retikulumi (rER).[6] RER-i sees lõhustatakse signaalpeptiid, et moodustada proinsuliin.[6] Seejärel toimub proinsuliini voltumine, mille käigus moodustub kolm disulfiidsidet.[6] Pärast valgu voltumist transporditakse proinsuliin Golgi kehasse, kus see siseneb ebaküpsetesse insuliinigraanulitesse, kus proinsuliin lõhustatakse, et moodustada insuliin ja C-peptiid.[6] Pärast küpseks saamist hoiavad need sekretoorsed vesiikulid insuliini, C-peptiidi ja amüliini, kuni kaltsium käivitab graanulite sisu eksotsütoosi.[3]
Translatsioonilisse töötlemise käigus kodeeritakse insuliin 110 aminohappelise prekursorina, kuid eritatakse 51 aminohappelise valguna.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Structural similarities and differences between the human and the mouse pancreas". Islets. 7 (1): e1024405. 2. jaanuar 2015. DOI:10.1080/19382014.2015.1024405. PMC 4589993. PMID 26030186.
- ↑ "Human beta cell mass and function in diabetes: Recent advances in knowledge and technologies to understand disease pathogenesis". Molecular Metabolism. 6 (9): 943–957. September 2017. DOI:10.1016/j.molmet.2017.06.019. PMC 5605733. PMID 28951820.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "The dynamic plasticity of insulin production in β-cells". Molecular Metabolism. 6 (9): 958–973. September 2017. DOI:10.1016/j.molmet.2017.04.010. PMC 5605729. PMID 28951821.
- ↑ Hegyi, P; Petersen, OH (2013). "The exocrine pancreas: the acinar-ductal tango in physiology and pathophysiology". Reviews of Physiology, Biochemistry and Pharmacology. 165: 1–30. DOI:10.1007/112_2013_14. ISBN 978-3-319-00998-8. PMID 23881310.
- ↑ "β-Cell Control of Insulin Production During Starvation-Refeeding in Male Rats". Endocrinology. 160 (2): 895–906. Veebruar 2018. DOI:10.1210/en.2017-03120. PMC 5776497. PMID 29244064.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Regulation of insulin synthesis and secretion and pancreatic Beta-cell dysfunction in diabetes". Current Diabetes Reviews. 9 (1): 25–53. Jaanuar 2013. DOI:10.2174/157339913804143225. PMC 3934755. PMID 22974359.