Bebop

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Bebop oli džässmuusika stiil 1940. aastatest.

Nii bebop'i meloodia kui ka rütm olid svingiga võrreldes tunduvalt keerulisemad. Võrreldes cool jazz'iga oli bebop aga lärmakam. Kuulsaimad bebop'i muusikud olid pianist Thelonius Monk, altsaksofonist Charlie Parker ja trompetist Dizzy Gillespie.

Kolmekümnendate lõpuks oli svingist saanud hiigelsuur äriettevõte. Sõnast "sving" sai vahend erinevate kaupade müümiseks, alates sigarettidest kuni naisterõivasteni, samal ajal kui muusika mugandus üldiste kaubanduslike nõudmistega ja koosnes tihti vaid lõputult korduvatest klišeedest. Rühm muusikuid, kellel oli midagi uut öelda, leidsid üksteist tänu tervele, kuigi mitte alati kavatsuslikule reaktsioonilainele valitseva svingimoe vastu. Uus muusika arenes esialgu Kansas Citys ja seejärel kõige hoogsamalt muusikute kogunemiskohtades Harlemis (neist tähtsaim paik oli Minton’s Playhouse), ja jällegi aastakümne alguses.

Be-bop kujunes eri paikades ning eri muusikute peades ja pillidel sõltumatult. Minton’s sai keskpunktiks samamoodi nagu New Orleans nelikümmend aastat varem, ja nagu on absurdne Jelly Roll Mortoni väide, et tama leiutas džässi, on absurdne ka väide, et keegi 1940ndate muusikutest „avastas“ moodsa džässi.

Vähendatud kvindist sai be-bop'i, või nagu varsti öeldi – bop'i tähtsaim intervall. Varem oleks teda peetud eksituseks või vähemalt halavakõlaliseks, kuigi teda võidi kasutada läbivates akordides ja eriefektina, nagu tegid Duke Ellington ja pianist Willie „Lion“ Smith juba 1920ndatel. Nüüd iseloomustas see tervet stiili, samal ajal kui varasemate džässistiilide harmooniline põhi aina laienes. Tosina aasta pärast saab vähendatud kvint „blue-noodiks“, samavõrd igapäevaseks nagu määratlemata tertsid ja septimid traditsioonilises bluusis.

Minton's Playhouse'is koos käinud muusikutest olid tähtsamad pianist Thelonious Monk, trummar Kenny Clarke, kitarrist Charlie Christian, trompetist Dizzy Gillespie ja altsaksofonist Charlie Parker. Viimasest sai kaasaegse džässi tõeline suurmeister, nagu Louis Armstrong oli traditsioonilise džässi suurmeister.

Igal instrumendil on oma be-bop'i pioneer – trompetimängijatest on selleks Roy Eldridge, pianistidest Clyde Hart, tenorsaksofonistidest Lester Young, bassistidest Jimmy Blanton, trummaritest Jo Jones ja Dave Tough ning kitarristidest Charlie Christian.

Tolleaegsetele kuulajatele tundusid be-bop'i helid kihutavate, närviliste fraasidena, mis muutusid vahest meloodiafragmentideks. Iga ebaoluline noot oli välja praagitud. Kõik oli ülimalt kontsentreeritud. Tegemist on omamoodi muusikalise kiirkirjaga ning seda peab kuulama samamoodi, nagu loetakse stenogrammi, kus tähendust kannavad paar kiirelt visandatud märki. Improvisatsioone raamib loo alguses ja lõpus unisoonis esitatav teema, mida mängivad kaks puhkpilli, kõige sagedamini trompet ja saksofon (arhetüüpideks on Dizzy Gillespie ja Charlie Parker). Ainuüksi unisooni kasutamine tõi muusikasse uue kõla ja hoiaku. Muusikapsühholoogiast on teada, et igal pool, kus võib kohata unisooni (alates BeethoveniOodist rõõmule“ või 9. sümfoonia esimesest osast, ja beduiinide muusika ja araabia koorideni välja), püüab ta märku anda: kuulake, see on meie teadaanne.

New Orleansi renessanss[muuda | muuda lähteteksti]

Avangardsest bop'ist jahmatatud džässisõbrad ei teadnud tihti, mida sellest uuest muusikast arvata. Nad pöördusid otsustavalt tagasi džässi põhivormide poole, nõudsid „lihtsat“ muusikat. Üle maailma võttis hoogu new orleansi renessanss, või nagu seda kutsuti – „revival“. Varsti viis aga tollane tagsipöördumine lihtsustatud ja klišeedest kubiseva „traditsioonilise“ džässini, millele mustad muusikud selja pöörasid.

Pärast II maailmasõda said traditsionalistliku liikumise peakorteriteks Pariisi Saint-German-des-Pres' džässiklubid, eksistentsialismi kantsid. Üsna varsti hakkasid noored eksistentsialistid lähenema džässi kaasaegsematele vormidele ja liikumise keskpunktiks sai Inglismaa. Seal korraldati diksiländikontserte sama suure kommertsliku tulevärgi ja eduga nagu rock'n'roll'i lauljate ülesastumisi.

Tänapäeval, ja tegelikult juba alates free jazz'i sünnist 1960ndatel, on new orleans ja be-bop üksteisele lähemale nihkunud. Selle kõrval, mis on tänapäeva muusikas kihutav, närviline ja fragmenteeritud, mõjub suurem osa 1940ndate džässist meie aja kuulajale peaaegu klassikalise täiusena.

Be-bop'i taassünd[muuda | muuda lähteteksti]

1970ndate lõpus toimus be-bop'i taassünd, mida keegi poleks veel paar aastat enne seda osanud ennustada. Terve põlvkond noori mängib seda muusikat ja 1990ndatel kuuleb seda rohkem kui kunagi varem. Nad ei varise kokku ega sure heroiini kätte nagu nende eelkäijad. See taassünd on toimunud enam kui kolmkümmend aastat pärast Charlie Parkeri (34-aastaselt) surma, nelikümmend viis aastat pärast Bud Powelli esimest kokkukukkumist ja kolmkümmend viis aastat pärast seda, kui bop-trompetist Fats Navarro 26-aastaselt hinge heitis.