Cool jazz

Allikas: Vikipeedia

Cool džäss kujunes välja neljakümnendate aastate lõpuks. See oli vastupidine bebop’i lärmakusele oma tagasihoitud tunnete ja kammerliku väljenduslaadiga. See avaldus kõigepealt kõlalises küljes: puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, taotledes mitte säravat, vaid tuhmi kõla. Seda süvendas veelgi vähese vibraato kasutamine. Eelistati pille, mis juba loomult on pehmetoonilised: baritonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris) ja vibrafon, mille vibraatormehhanism reguleeriti aeglasele režiimile. Harmooniasse toodi polütonaalsuse ja atonaalsuse elemente. Loobuti ka hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Seda rütmikäsitlust süvendas veelgi kaheksandiknootide käikudes teise kaheksandiku rõhutamine.

See trend ilmnes esimesena trompetist Miles Davise mängus. Noorukina mängis ta Charlie Parkeri 1945. aasta kvintetis, aimates järele Dizzy Gillespie’ närvilist stiili; ei möödunud kaua aega, kui ta hakkas puhuma lahedamas ja jahedamas maneeris. Uus vool oli jälgitav ka John Lewise klaveriimprovisatsioonides ja arrenžeeringutes, mida Tadd Dameron kirjutas neljakümendate lõpus Gillespie’ bigbändile ja erinevatele väikestele koosseisudele. Muusikaajaloo esimesed cool džässi soolod on Miles Davise omad 1947. aastast, esitatud koos Charlie Parkeriga, ja John Lewise klaverisoolo Dizzy Gillespie’ Pariisi kontserdil. Miles Davise, John Lewise ja Tadd Dameroniga saab alguse stiil, mida tuntakse cool džässi nime all.