Avalik esinemine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Cicerón denuncia a Catilina, por Cesare Maccari.jpg

Avalik esinemine (vahel ka kõnekunst) on esinemise viis otsesele publikule. Avalikku esinemist mõistame kui formaalset, näost näkku vestlust esineja ja kuulajate vahel.

Sellist viisi kõned on struktureeritud kindlatele eesmärkidele:

  • informeerida,
  • veenda,
  • meelt lahutada.

Samuti kasutatakse kõnesid inimeste motiveerimiseks ning mõne suurema eesmärgi saavutamiseks. Avalikule esinemisele võib seada erinevaid reegleid ning struktuure. Kõne efektiivseks edasiandmiseks on erinevaid meetodeid.

Oskust avalikult esineda on peetud oluliseks tuhandeid aastaid. Pädevust kõne selgelt struktureerida ning edasi anda hinnati kõrgelt juba Antiik-Kreekas ning Antiik-Roomas, kus kõnekunsti väljatöötamise kallal nägid vaeva filosoofid Platon ja Aristoteles.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Harold Lasswelli kommunikatsioonimudeli järgi iseloomustavad avalikku esinemist viis põhilist elementi:

  • kommunikaator,
  • sõnum,
  • meedium,
  • publik,
  • efekt.

Tavaliselt on avalikul esinemisel mingi kindel eesmärk. Eesmärk võib olla vahetada informatsiooni, jutustada lugu ja/või motiveerida kuulajaid. Avalik esinemine võib tähendada ka arutlust, milles kõneleja ja publik kasutavad diskursust, jõudmaks ühise eesmärgini.

Tänapäeval on avalik esinemine nähtus, millega puutume kokku tehes igapäevast tööd või jälgides meediat. Avalikud kõned suuremate ürituste või firmade jaoks on tavaliselt esitatud professionaalide poolt. Üleüldse mängib avalik esinemine suurt rolli tänapäeva ärimaailmas – 70% kõikidest ametitest hõlmavad mingit osa avalikust esinemisest.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Retoorika süstemaatiline uurimine sai alguse Antiik-Kreekas. Tolle aja linnriikides oli määratlev tähtsus oskusel erinevatel puhkudel asjast selgelt rääkida. Kõnelemine rahvakoosolekutel, kohtus või pidulikul sündmusel moodustasid lähtekohad kolmele kõnekunsti liigile, mis antiikajal arvesse tulid – poliitilised kõned, juriidilised kõned ja pidulikud kõned.

Eriti tuntud on mõned Ateena kõnemehed, ja nende kõnede tekstid on tänaseni säilinud. Lysias, kes oli sisserändaja, ei tohtinud ise kohtus esineda, vaid tegusses kõnekirjutajana kodanikele, kes olid kostja või hageja rollis mitmesugustel protsessidel. Lysiase “atika” stiil oli selge ja lakooniline, vastupidiselt “asiaatlikule”, ülekoormatud kujundirikkale stiilile, mida esines eelkõige peokõnede puhul. [1]

Vanim säilinud ning antiikekspertide poolt hinnatuim retoorikaõpik on Aristotelese “Retoorika”. Praktilisema suunitlusega õpikus “Retoorikast Aleksandrile” leidub üksikasjalikumaid soovitusi, kuidas publikule esineda, kõne pidada. [1]

Vahepeal teiste meediumite tõttu hääbunud kõnekunsti praktika viidi uutesse kõrgustesse teise maailmasõja käigus. Winston Churchilli kõnesid aastatest 1940-1941 peetakse Cicero ja Abraham Lincolni omade kõrval kõige oskuslikumalt üles ehitatud retoorilisteks tekstideks, mis tänaseni säilinud on. Selle kõige eelduseks oli raadio leiutamine, mis pakkus suulisele kõnele ootamatult tagasi tema mõju, tekitades suurearvulise publiku. Järgnes televisiooni pealetulek 1950. aastatel.

Kõne efektiivne esitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Avalik esinemine sisaldab erinevaid elemente, mida peaks silmas pidama. Järgnevalt on loetletud näpunäiteid, kuidas avalikku esinemisoskust arendada.

Kõige määratlevama tähtsusega on korralik ettevalmistus. Enda teema valdamine on tähtsaim element avalikul esinemisel. Teema mitte tundmise korral on parem sõna mitte võtta. Eelnevalt peaks läbi mõtlema pidepunktid, millest rääkida ning mis järjekorras teemasid esitada, kõne konstrueerida. Samuti peaks kõne jõudma mingi kindla teesini. Kõne struktureeritus teeb kuulajaile lihtsamaks seda järgida ning selle tulemusena on publik rohkem aldis.

Suuline ettekanne peab põhimõtteliselt olema suuline. Sellest tulenevalt peaks oma kõne või teksti hästi tundma. Kõne meeldejätmiseks või struktureerimiseks võib kasutada spikri abi. Spikker võib olla mitmesugune, mälupildid näidetest ja formuleeringutest võib siduda näiteks eri sõrmedega nii, et kätt vaadates võib neid sealt “näha”.[1]

Retoorilises olukorras pakub puhtakujulisust silmside elava publikuga. See annab kuulajale tunde, et kõneleja huvitub kuulajaskonnast ning selle tulemusena suureneb kuulajaskonna huvi kõneleja vastu.

Tähtis on sidusus kõneleja ja publiku vahel. Publiku tähelepanu võitmiseks võib enne kõne rääkida teemal, mis kõnelejat ja publikut kuidagi seob. Mõni seik lapsepõlvest, mis meil kõigil tõenäoliselt juhtunud on ning millega me kõik samastuda saame. Või mõni nali, mis publikut ja kõnelejat pingest vabastab. Huumoril on eriti suur roll, kui kõne eesmärgiks on lõbustada, meelt lahutada.

Kõne efektiivseks edasiandmiseks võib kasutada mõistete illustreerimist näidetega, mille abil saab publik luua seoseid oma eluga.

Alati on edasiviivaks elemendiks tagasiside küsimine. Positiivne tagasiside motiveerib ning negatiivse korral on võimalik teha oma kõnes parandusi. Tavaliselt ei jää kuulajatele meelde see, millest räägid, vaid see, millise emotsiooni esinedes edasi annad. Retoorika on hetkekunst [1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Göran Hägg, "Praktiline kõnekunst", Perioodika 2003 (LR)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Göran Hägg, "Praktiline kõnekunst", Perioodika 2003 (LR)
  • Flair I, Public speaking, Salem Press Encyclopedia 2013, Research Starters, EBSCOhost, vaadatud 14. märtsil 2018