Attila József

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Attila József umbes 1924. aastal

Attila József [attila joožäf] (11. aprill 1905 Ferencváros, Budapest3. detsember 1937 Balatonszárszó) oli ungari luuletaja.

Mälestustahvel Attila József sünnimaja seinal (Gáti tänav 3)

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Attila József sündis Budapesti vaeses Ferencvárosi linnaosas Banaadist pärit seekeli ja rumeenia päritolu seebitehase töölise perekonnas. Tal oli kaks vanemat õde. Isa lahkus 1. juulil 1908 pere juurest ning ema haigestus. Pesupesijana töötanud ema ei suutnud lapsi üksinda üleval pidada ning andis 1910. aasta veebruaris kaks nooremat last lastekaitse hoolde. Lapsed saadeti kasuperre Öcsödisse. Seal alustas Attila oma kooliteed. 1912. aastal tuli ta koos õega ema juurde tagasi, kuid nad elasid endiselt suures vaesuses. Attila oli sageli haige ning 1913. aastal haigestus ta kopsupõletikku. 1914. aastal tahtis ta seebikiviga mürgitades ennast tappa, kuid jõi kogemata hoopis tärkliselahust. Ema viidi 1917. aastal haiglasse ja tunnistati töövõimetuks. Ta suri 1919. aastal vaid 43-aastasena. Nooremad lapsed jäid vanema õe Joláni abikaasa ülalpidamisele. Attila asus õppima 1920. aastal Makó gümnaasiumisse, mis tänapäeval kannab tema nime.[1]

Tema esimesed luulekogu "A szépség koldusa" (Ilu kerjus) ilmus 1922. aastal, kui ta oli 17-aastane ja alles kooliõpilane. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta ühe aasta iseseisvalt ning astus 1924. aastal Szegedi Franz Josephi ülikooli, kus õppis ungari ja prantsuse kirjandust. Metseen Lajos Hatvany toetusel sai ta hea hariduse, õppides Austrias (1925) ja Pariisis (1926–27). 1925. aastal ilmus teine luulekogu "Nem én kiáltok" (Mitte mina ei karju). Ta visati ülikoolist välja luuletuse "Tiszta szívvel" (Puhta südamega) eest.

1930. aastal liitus Attila József kommunistliku parteiga, kuid seisukohtade erinevuse tõttu lahkus ta 1934. aastal parteist. Kommunistlikku parteisse kuulumise tõttu hinnati teda ka Teise maailmasõja järgses Ungaris.

Viimastel eluaastatel oli ta huvitatud psühhoanalüüsist. Ta kannatas masenduse ja muude vaimuhäirete all ning käis regulaarselt psühhiaatrilisel ravil. Tema tervis halvenes jätkuvalt ning ta kolis 1937. aastal oma õe juurde Balatonszárszósse. Seal tegi ta enesetapu, hüpates rongi ette.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Attila Józsefi kuju Szegedi ülikooli ees

Attila Józsefi mitmekihilist luulet hakati hindama alles pärast tema surma ja tänapäeval loetakse ta ungari luule suurkujude hulka. 1950. aastal asutati Attila Józsefi kirjandusauhind. 1964. aastast tähistatakse tema sünnipäeva, 11. aprilli ungari luule päevana. 1962–2000 kandis Szegedi Teadusülikool Attila Józsefi nime. Ungaris on paljudes linnades ja külades tema nimelised tänavad. Budapestis on 12 Attila Józsefi tänavat (erinevates linnaosades).

UNESCO kuulutas 2005. aasta Attila Józsefi aastaks.

Eesti keeles on ilmunud Ellen Niidu tõlkes Attila Józsefi luulekogumik "Raudtee ääres".

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1938 Baumgarteni auhind (postuumselt)
  • 1948 Kossuthi auhind (postuumselt)

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "A szépség koldusa" ("Ilu kerjus"), 1922
  • "Nem én kiáltok" ("Mitte mina ei karju"), 1925
  • "Nincsen apám se anyám" ("Pole mul isa ega ema"), 1929
  • "Döntsd a tőkét, ne siránkozz" ("Juuri välja känd, ära hädalda"), 1931
  • "Külvárosi éj" ("Äärelinna öö"), 1932
  • "Medvetánc" ("Karutants"), 1934
  • "Nagyon fáj" ("Väga valutab"), 1936

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]