Arutlusviga

Allikas: Vikipeedia

Arutlusviga (ingl fallacy) on vigase või kehtetu arutluskäigu kasutamine, et jõuda järelduseni.[1][2] Arutlusvigu saab kasutada tahtlikult, kui eesmärk on teisi mõjutada, või kogemata teadmatusest.[3]

Arutlusvead liigitatakse formaalseteks ja mitteformaalseteks. Formaalseid arutlusvigu saab kindlaks teha standardse loogikasüsteemi abil, näiteks lauseloogikaga.[1] Ainult deduktiivsed argumendid võivad sisaldada formaalseid arutlusvigu. Formaalse arutlusveaga deduktiivne argument on kehtetu.[3] Mitteformaalsed vead käivad argumendi sisu kohta.[4] Mitteformaalse veaga argument võib olla nii deduktiivne kui ka induktiivne ja vormilt kehtiv.

Argumendid võivad olla vigased või kehtetud mitmel viisil. Levinud vigadel on oma nimi ja nad kuuluvad arutlusvigade klassifikatsiooni.

Eriline juhtum on matemaatiline arutlusviga ehk tahtlikult kehtetu matemaatiline tõestus, kus viga võib olla raskesti märgatav või varjatud. Matemaatilisi arutlusvigu, näiteks vastuolusid sisaldavaid tõestusi, luuakse tihti hariduslikul eesmärgil.[5]

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Arutlusvead muudavad argumendi nõrgemaks. Arutlusvead on tavalised ja võivad mõjuda veenvalt.[6] Mitteformaalseid arutlusvigu leidub eriti palju meedias, näiteks ajalehtedes ja televisioonis, kus demagoogia on levinud võte.[7] Arutlusvigu on oluline tunda, sest nii on võimalik neid tuvastada ja vältida. Neid vältides saab luua paremaid argumente.

Arutlusvigu on keeruline märgata, sest argument võib olla semantiliselt korrektne ja pikemad arutluskäigud võivad sisaldada nii kooskõlalisi kui ka vigaseid alamargumente.[8]

Vigased argumendid võivad tunduda korrektsed. Seda iseäranis argisuhtluses, kus kasutatakse kergemini ära kuulaja emotsionaalseid, intellektuaalseid või psühholoogilisi nõrkusi. Retoorilised võtted, mis varjavad väidetevahelisi loogilisi seoseid, teevad vigade äratundmise veel keerulisemaks. Oskus arutlusvigu ära tunda aitab näha nõrku seoseid eelduste ja järelduse vahel ning eristada, mis pelgalt tundub tõene ja mis tegelikkuses ongi tõene. Seda oskust nimetatakse kriitiliseks mõtlemiseks.[9]

Arutlusvigade klassifitseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Arutlusvigu on keeruline üheselt klassifitseerida, kuna neil on mitmekesine struktuur ja kasutusala.

Aristoteles[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles oli esimene arutlusvigade süstematiseerija. Ta pidas arutlusvigade uurimist oluliseks, sest üks viis väitlust võita on vastaspoole argument ümber lükata.[10]

Teoses "Sofistlikud vastuväited" (kr "De Sophisticis Elenchis") tõi Aristoteles välja kolmteist arutlusviga. Ta jagas need kahte suurde rühma: lingvistilised ehk keelest sõltuvad verbaalsed vead ja mittelingvistilised ehk keelest sõltumatud materiaalsed vead.[11][12] Aristotelese järgi on materiaalne viga eksitus kõneleja jutu sisus ning verbaalne viga eksitus viisis, kuidas ta räägib. Verbaalse vea korral jõutakse järelduseni vigase või mitmetähendusliku sõnakasutusega.[13] Näiteks võib verbaalne viga tekkida vaidluses, milles uuritakse küsimust, kes on inimkonnas õppijad: targad või võhikud.[14] Materiaalne viga on näiteks:

  1. Koriskus erineb Sokratesest.
  2. Sokrates on inimene.
  3. Järelikult erineb Koriskus inimesest.[15]

Whately rühmitus[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi loogiku, majandus- ja usuteadlase Richard Whately järgi on arutlusviga mistahes argument, mis kõlab otsustavalt, kuid tegelikkuses pole seda.[16]

Whately jagas arutlusvead kahte rühma: loogilised ja materiaalsed vead. Whately teooria kohaselt on loogilised vead sellised, kus argumendi järeldus ei tulene eeldustest. Ta jaotas loogilised vead kaheks: puhtalt ja pooleldi loogilised vead. Pooleldi loogilised vead olid Whately arvates kõik Aristotelese sofismid, välja arvatud ignoratio elenchi, petitio principii ja non causa pro causa.[17] Neid Aristotelese sofisme pidas Whately hoopis materiaalseteks vigadeks.[18] Erinevalt loogilisest veast võib materiaalse vea korral argumendi järeldus siiski tuleneda eeldustest.

Teised klassifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Arutlusvigu on veel mitmel muul moel klassifitseeritud. Tuntud on näiteks Francis Baconi ja John Stuart Milli arutlusvigade käsitlused.

Formaalne arutlusviga[muuda | muuda lähteteksti]

Formaalne arutlusviga on puudus deduktiivse argumendi struktuuris, mille tõttu on terve argument kehtetu. Sellist viga saab esile tuua formaalses loogikakeeles.[1] Formaalne arutlusviga ei muuda argumendi eeldusi ega järeldust vääraks. Mõlemad võivad olla tõesed, kuid sellegipoolest on argument kehtetu, sest järeldus ei tulene eeldustest. Seega, kui on vaja välja selgitada, kas argumendis esineb formaalne arutlusviga, pole oluline, mida üksikud väited tähendavad, vaid üksnes väidete omavaheline suhe.[3][19]

Väljend "loogiline arutlusviga" on vastuoluline, sest sõna "loogiline" annab mõista, et tegemist on paikapidava arutluskäiguga, kuid sõna "arutlusviga" väidab vastupidist. Seetõttu eelistatakse väljendit "formaalne arutlusviga". Mõlemat kasutatakse argisuhtluses argumendi kohta, mis on mingil põhjusel problemaatiline.

Näiteid formaalsetest arutlusvigadest[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tõenäosusele rõhumine (ingl appeal to probability) – väide põhineb millelgi, mis on tõenäoline või võib juhtuda, kuid pole kindel.[19]
  • Konjunktsiooniviga (ingl conjuction fallacy) – oletus, et tulemus, mis rahuldab mitut tingimust korraga, on tõenäolisem kui tulemus, mis rahuldab vaid üht.[20]
  • Maskiga mehe arutlusviga (ingl masked man fallacy) – arutlusviga, kus identse osutusega tähistajate asendamine tõeses väites viib väära järelduseni.[21]

Mitteformaalne arutlusviga[muuda | muuda lähteteksti]

Mitteformaalse arutlusveaga argument võib olla kehtiv, kuid mitte korrektne, sest üks või mitu tema eeldustest on väärad.[22]

Mitteformaalsete arutlusvigade erijuhtumid on induktiivsed vead. Induktiivsete vigade tuvastamiseks tuleb hinnata argumendi tugevust ja metodoloogiat. Üks levinud mitteformaalne arutlusviga on ennatlik üldistus, kui järeldus tehakse ebapiisava tõendusmaterjali põhjal.[23][24] Ennatlik üldistus esineb tavaliselt järgmisel kujul:

1. X on A korral tõene.
2. X on B korral tõene.
3. Järelikult on X tõene ka C, D jt korral.

Ennatliku üldistuse välistab piisava empiirilise tõendusmaterjali olemasolu. Stereotüübid on näide ennatlikust üldistusest ("naised ei naudi sporti", "mehed ei kanna roosat" jne).

Näiteid mitteformaalsetest arutlusvigadest[muuda | muuda lähteteksti]

Mitteformaalseid arutlusvigu on nende mitmekesisuse tõttu rohkem kui formaalseid vigu.

  • Tsirkulaarne arutlus (ingl begging the question) – argument, mille järeldus sisaldub eeldustes.[25]
  • Argument teadmatusest (ingl argument from ignorance) – enda väite kaitsmiseks osutatakse tõsiasjale, et vastase seisukoht pole täiuslik või seda ei ole suudetud tõsikindlalt tõestada.[26]
  • Argument uskumatusest (ingl argument from nonbelief) – enda väite kaitsmiseks osutatakse tõsiasjale, et vastase seisukohta pole võimalik uskuda.[27]
  • Argument arutlusveast (ingl fallacy fallacy) – nähes vastase argumendis arutlusviga, järeldatakse, et see on väär.[28]
  • Eelneva tõenäosuse ignoreerimine (ingl base rate fallacy) – arutlusviga, kus tehakse tõenäosuslik järeldus, mis tugineb tingimuslikule tõenäosusele (juhtumi tõenäosus mingi informatsiooni valguses), aga ignoreerib eelnevat tõenäosust (juhtumi üleüldist tõenäosust).[29]
  • Ideaalse lahenduse arutlusviga (ingl perfect solution fallacy) – probleemi võimaliku lahenduse tagasilükkamine, sest see pole ideaalne.[30]
  • Endale meelepäraste näidete valik (ingl cherry picking) – arutluses tuuakse välja vaid oma seisukohale meelepäraseid, kuid mitte sellele vastukäivaid näiteid.[31]
  • Argumentum ad hominem – selle asemel, et rünnata vastase argumenti, rünnatakse tema isikut.[26]
  • Autoriteedile rõhumine – väite tõeseks pidamine selle esitaja positsiooni või autoriteedi tõttu.[32]
  • Väärdilemma (ingl false dilemma) – argument, mis piirab kõigi võimalike alternatiivide arvu kahele, kuigi neid on tegelikkuses rohkem.[26]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Harry J. Gensler (2010). The A to Z of Logic. Lk 74. ISBN 9780810875968.
  2. Woods, John (2004). The Death of Argument. Applied Logic Series. Kd 32. Lk-d 3–23. ISBN 9789048167005.
  3. 3,0 3,1 3,2 Bowell, T. & Kemp, G. (2010). Critical Thinking: A Consise Guide. USA: Routledge. Lk 62.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. "Informal Fallacies, Northern Kentucky University". Vaadatud 6.05.2018.
  5. Barbeau, Edward (2000). Mathematical fallacies, flaws, and flimflam. ISBN 978-0-88385-529-4.
  6. McMullin, R (2000). The New Handbook of Cognitive Therapy Techniques. New York: W. W. Norton & Company Ltd.
  7. McMurtry, John. "The mass media: An analysis of their system of fallacy". Interchange. 21 (4): 49–66. DOI:10.1007/BF01810092.
  8. DeLancey, Craig, Ph.D. "Evaluating Arguments–Distinguishing between reasonable and fallacious tactics" (PDF). oswego.edu. self-published. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. september 2013.
  9. Edward M. Glaser. "Defining Critical Thinking". The International Center for the Assessment of Higher Order Thinking (ICAT, US)/Critical Thinking Community.
  10. Frans, van Eemeren; Bart, Garssen; Bert, Meuffels (2009). "1". Fallacies and judgements of reasonableness, Empirical Research Concerning the Pragma-Dialectical Discussion Rules (English). Dordrecht: Springer Science+Business Media B.V. Lk 2. ISBN 978-90-481-2613-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. "Aristotle's original 13 fallacies". The Non Sequitur. Vaadatud 6.05.2018.
  12. "Aristotle's 13 fallacies". www.logiclaw.co.uk. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.07.2018. Vaadatud 6.05.2018.
  13. "PHIL 495: Philosophical Writing (Spring 2008), Texas A&M University". Originaali arhiivikoopia seisuga 6.05.2018. Vaadatud 6.05.2018.
  14. Frans, van Eemeren; Bart, Garssen; Bert, Meuffels (2009). "1". Fallacies and judgements of reasonableness, Empirical Research Concerning the Pragma-Dialectical Discussion Rules (English). Dordrecht: Springer Science+Business Media B.V. Lk 3. ISBN 978-90-481-2613-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  15. Frans, van Eemeren; Bart, Garssen; Bert, Meuffels (2009). "1". Fallacies and judgements of reasonableness, Empirical Research Concerning the Pragma-Dialectical Discussion Rules (English). Dordrecht: Springer Science+Business Media B.V. Lk 4. ISBN 978-90-481-2613-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. Frans H. van Eemeren, Bart Garssen, Bert Meuffels (2009). Fallacies and Judgments of Reasonableness: Empirical Research Concerning the Pragma-Dialectical Discussion Rules. Lk 8.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  17. Raul Piirimees. "Sofistika".
  18. Coffey, P. (1912). The Science of Logic. Longmans, Green, and Company. Lk 302. LCCN 12018756. Vaadatud 6.05.2018.
  19. 19,0 19,1 Jonathan St. B. T. Evans, Stephen E. Newstead, Ruth M. J. Byrne. "Human Reasoning: The Psychology of Deduction". Logical & Critical Thinking. ISBN 9780863773136.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  20. Straker, David. "Conjunction Fallacy". ChangingMinds.org. Vaadatud 6.05.2018.
  21. Bowell, Tracey; Kemp, Gary (2013). Critical Thinking: A Concise Guide. Routledge. Lk 225. ISBN 1134290810.
  22. "Informal fallacies".
  23. "Fallacy: Hasty Generalization (Nizkor Project)". Originaali arhiivikoopia seisuga 17.12.2008.
  24. Vickers, John (2018). "The Problem of Induction". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  25. "Your logical fallacy is begging the question". Thou shalt not commit logical fallacies. Vaadatud 6.05.2018.
  26. 26,0 26,1 26,2 Vaus, Sander (2021). "Levinud arutlusvigu" (PDF).
  27. "Toolkit for Thinking". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2015. Vaadatud 28. mail 2018.
  28. K. S. Pope (2003). "Common Logical Fallacies in Psychology: 26 Types & Examples". Fallacies & Pitfalls in Psychology.
  29. "Base Rate Fallacy". Psychology Glossary. AlleyDog.com. Vaadatud 5.06.2018.
  30. H. Demsetz, "Information and Efficiency: Another Viewpoint", Journal of Law and Economics 12 (April 1969): 1, quoted in Kirzner, Israel M. (1978). Competition and Entrepreneurship. Lk 231. ISBN 0-226-43776-0.
  31. Bradley Dowden. "Fallacies".
  32. Emermen, Frans (2010). Strategic Maneuvering in Argumentative Discourse: Extending the Pragma-dialectical Theory of Argumentation. Lk 203.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]