Arutelu:Kasutajaliidese disain
Disain peab olema praktiline, inimkeskne. Disaini funktsioonist tuleneb tema vorm, kasutaja peab teadma kuidas toodet kasutada, mida toode tegema peab. Disain lahendab probleemid, kui oled disainer, ära sunni kasutajat mõtlema, mida ta sinu toodega tegema peab!
Artiklis peab ütlema, mis asi on kasutajaliidese disain. Pole tarvis rääkida, mis on kasutajaliides. Andres (arutelu) 4. oktoober 2017, kell 21:53 (EEST)
Minu meelest on jutt siin segane ja arusaamatu.
Võtsin järgneva jutu välja, sest see on teemast mööda. Sobib artiklitesse Disain, Tootedisain või Tehnikaesteetika.
Maksim Gorki on tabavalt märkinud, et inimene on juba oma loomult kunstnik ja püüab igal pool nii või teisiti oma ellu ilu tuua. Ta hindab väga kõrgelt rahvakunsti ja tarbevormide kujundamist selle rüpes, kus “ratio (mõistus) ja intuitio (tunne) on leidnud kõige harmoonilisema ühenduse”. Juba tollest ajast peale, mil inimene hakkas valmistama tööristu ja olmeesemed, tekkis vajadus lahendada tehnikaesteetika probleeme, ehkki seda muidugi alateadlikult. Loomulikult kandsid need tarbevormid primitiivse käsitöö jälgi, ent olid oma kaasajas üsnagi otstarbekad ja ilusad.
Tehnikaesteetika[muuda lähteteksti]
"Tehnikaesteetika arvestab tehnika ja kunsti saavutusi. Analüüsides arvukaid sotsiaalseid, majanduslikke tehnilisi, psüühilisi, füsioloogilisi ja hügieenilisi tegureid, uurib ta kompleksseid probleeme maailma esteetilisest hõlvamisest kaasaegsete tööstusvahenditega."[1]
Tehnikaesteetika põhiülesanne on uurida disaini olemust ja arenemist, tööstustoodete kunstilisi isearasusi ja kujustamise seaduspärasusi, tehniliste tarbevormide esteetilisi väljendusvahendeid. Ta töötab välja funktsionaalselt ja tehniliselt otstarbekohase vormi ilu mõiste ning tööstustoodete esteetilise hindamise alus.[2]
Tehnikaesteetika nõuded tarbevormile[muuda lähteteksti]
Kvaliteetsete tööstustoodete konstrueerimine on keerukas loomeprotsess, mis sünteesib paljusid eri aspekte nii tehnika ja tehnoloogia kui ka disaini valdkonnas. Kujustamise kandi pealt huvitab meid tootes eeskätt see, mis tagab tema kasutamisel otstarbekuse.
1. Sotsiaalsed nõuded iseloonustavad toote vastavus nüüdisühiskondlikele vajadustele: lähtuvad tarbimise kasvust, materiaalsete hüvede võimalikust jaotusest ning prognoosist nõudluse kohta ühe või teise tooteligi järele, arvestades maitseid, moesuundi jne.
2. Utilitaarsetest (funktsionaalsetest) nõuetest olenevad tehnilise lahenduse ratsionaalsus ja toote tarbimisomadused. Seejuures võib tooted liigitada nelja alarühma.
- Tarbeesemed (rõivad, aksessuaaruid jpm.). Disainer peab nende vormi puhul silmas pidada toote kindlaid tarbimismadusi ja kasutamise mugavust, lähtuma tarbija antropomeetriast ja füsioloogiast (näiteks jalats peab olema tugev, vettpidav jne., aga passima ka korralikult jalga, olema kohane inimesele).
- Tooted, mida inimene vahetult kasutab, kuid mis täidavad ühtlasi iseseisvat tehnilist funktsiooni (kell, pardel, kapp, kauss jne.). Enamik säärasest toodetest peavad olemaa töökindlad ja tööohutuse seisukohast läbi mõeldud.
- Töövahendid, mis nõuavad kasutamisel inimiselt teatud füüsilist pingutust. Nende toodete vorm peab vastama inimese anatoomilistele iseärasustele, kuid olema ka tehniliselt läbi mõeldud. Näiteks on elektritrelli hoidmiseks tarvis sobivat käepidet, lüliti tuleb vormida sõrmele kohane ning ta peab olema hästi käsitsetav jm. Disainer peab siin igakülgselt arvestama inimese füüsilisi võimeid.
- Töövahendid, mis talitlevad iseseisvalt ilma inimese vahetu füüsilise osavõtuta, kuid tema kontrolli all (enamasti seadmed keeruka juhtimisseadiste komplektiga). Siin tuleb tavaliselt arvesse võtta väga paljusid komponente ja disainer töötab üldjuhul koos arvukate teiste spetsialistidega.
3. Ergonoomilised nõuded tagavad toote kasutusmugavuse ning psühholoogiliste ja tehniliste mõjurite optimaalse seose süsteemis inimene - ese. Nende nõuded tulenevad nimese füsioloogilisest ja psühholoogilisest võimetest, tema antropomeetrilisest andmetest ning hulgast tööhügieeni tingimustest.
4. Esteetilised nõuded kajastuvad toote harmoonilises terviklikkuses ja vormi imekuses ning tema ühiskondlikus tähenduses. Tarbevormi lu väljendub silmaga tajutavas välisilmes. Seejuures ei saa aga ilu vaadelda oma ette, vormi muudest omadustest abstrahheeritud kategooriana. Peab tööstustoode rahuldama inimese ilunõudeid, kuid kõige konkreetsemas, kasutamis- ja tootmistehnoloogiast tulenevas vormis.
Näide[muuda lähteteksti]
Tšehhoslovakkia SV-s tehtud huvitav katse. Nimelt analüüsiti mõni aasta tagasi erisuguse otstarbega käsiinstrumente. Instrumentide iga liigi kohta oli kolm näidet: üks müügil olev instrument, teine oli kunstniku valmistatud kujutava kunsti formaalsete ilumõistete ja kompositsioonireeglite kohaselt, kolmanda aga olid kujustanud disaineriteadlased. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et Tšehhoslovakkia SV-s on tööristade modeleerimise teaduslike aluste väljatöötamisel saavutatud rahvusvaheline tunnustus. Katsetati kahes voorus. Esmalt tuli tööristale hinnang anda ainult vaatluse järgi, seejärelka pärast temaga töötamist. Esimeses voorus tunnistas kunstnike poolt loodud tööristad ilusaks 85% katseisikuist, teaduslikel alustel väljatöötatud tööristu pidasid ilusaks vaid pooled. Pärast praktilist kasutamist pilt muutus: kunstnike loomingut hinnati teises voorus hoopis madalamalt ning tunnustati esialgse mulje petlikkust, teaduslikult põhjendatud tööristu pidas aga nüüd esteetiliseks, meeldivaiks 98% katsetajast!
Siit ilmneb selgesti, et utilitaarse eseme kohta peaks ilusa asemel kasutama hoopis mõistet meelepärane, sest oma lõpliku esteetilise hinnangu tarberiistale anname ju tavaliselt ikka pärast seda, kui oleme tajunud tema kasulikkust. Ent pole sugugi tarvis, et hindaja ise kasutajaks eset otseselt. Enamasti on inimene võimeline varem ammutatud, oma ühiskonna kultuuritasemele vastavate kogemuste najal tunnetama toote tarbimisomadusi vormi kaemise kaudu. Öeldu ei välista aga kaugeltki kompositsiooniliste vajadust ja kompositsiooni määravalt rolli harmoonilise terviku loomisel. [3]