Arutelu:Fosfor
Artiklist Luminofoor:
Keemiline element fosfor (kreeka keeles "phosphoros", tõlkes "valguse kandja") mille avastas Saksa alkeemik Hennig Brand 1669 aastal Hamburgis. Brand püüdes destilleerida mingit "elu mõtet" oma uriinist, sai ta valge materjali, mis pimedas aga helendas. Brand'i poolt vaadeldud fosfori helendus tulenes väga aeglasest põlemisest, kuid kuna ta ei näinud leeke, ega tundnud eralduvat soojust ei suutnud ta selles ära tunda põlemise protsessi.
Integreerida.
Andres 15. november 2007, kell 13:49 (UTC)
Kas sel lausel pole mitte lõpp kuidagi veider või vastuoluline? Omapärane on see, et tavatingimustes stabiilseim vorm — punane fosfor — ei oma kindlat struktuuri, vaid ta omadused on varieeruvad. --Dj Capricorn 1. jaanuar 2009, kell 16:42 (UTC)
- Jah. Asi tuleb selgemalt (üksikasjalisemalt) esitada. Andres 1. jaanuar 2009, kell 19:22 (UTC)
Fosfori nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast phosphoros 'valguse kandja'.
- Jätsin välja, sest etümoloogia pole täpne. Andres 1. jaanuar 2009, kell 22:06 (UTC)
Fosfor puu- ja köögiviljades
Kartul, Pastinaak, Naeris, Sibul, Salottsibul, Porrulauk, Fenkol, Artišokk, Aedoad, Põldoad,Baklažaal, Herned, Kikerherned, Mais, Virsik, Ploom, Kirss, Apelsiin, Mandariin, Tangeriin, Pirn, Murulauk, Kevadsibul, Mädarõigas, [2]
Fosfor aitab säilitada terveid luid ja hambaid, reguleerib proleiini aktiivsust ja on elutähtis energia liikumiseks keha rakkutesse, ja on vajalik toitainete imendumiseks.[2]
Kustutatud artiklist. Andres 9. jaanuar 2009, kell 07:49 (UTC)
Millise fosfori vormi Brand sai? Andres 9. jaanuar 2009, kell 07:50 (UTC)
Valge fosfor P4 – tahke, pehme, kollakas aine, tetraeedrilise molekulvõrega. Pimedas helenduv (aeglane oksüdatsioon), võib süttida. Seetõttu säilitatakse vees. Väga mürgine ja sööbiva toimega. Punane fosfor – kõrgpolümeerne aine, keemiliselt vähemaktiivne, pole mürgine. Sublimeerub temperatuuril 417°C. Must fosfor – grafiiditaolise struktuuriga, pooljuhi omadustega.
- Viia vastavatesse artiklitesse. Andres 3. juuni 2010, kell 15:03 (EEST)
Artiklist Harilik sibul. Andres (arutelu) 22. september 2015, kell 23:05 (EEST)
Fosfori (P) avastamise daatumi osas esineb varieeruvusi, osade autorite meelst avastas fosfori Hennig Brand 1669. aasta paiku uriini spetsiifilisel töötlemisel.[1]
Liebig märkas, et lahustades luid väävelhappes intensiivistas fosfori kättesaadavust taime tarbeks.
Mullas oleva ja taimejuurtesse liikuva orgaanilise ja anorgaanilise fosfori ülesanded taime juurte arengus pole selged, osade uurijate arvates on fosforiühendid taime eluks hädavajalikud ja fosforitarbe rahuldamiseks peaks taim saama selle soovitavalt mullakeskkonanst.
Osa imendunud inorgaanilisest fosforist kombineeritakse peale juurte kaudu või ka pärast võrsesse transportimist kiirelt orgaaniliste molekulide koosseisu.
Fosfor tarbitakse taime siseselt ära ortofosfaadi näol. Taimerakud imavad, sõltuvalt pH-st kas H2PO4- või HPO42-. Teatud tingimuste korral võivad taimed imada lahustuvaid organic phosphates, kaasa arvatud nukleiinhappeid. Ortofosfaatidest võidakse muundada hapnik-seotud 'polüfosfaatideks' (polyphosphates).
Fosfaat (PO43−, phosphate) on fosfolipiidide, nukleiinhapete, nukleotiidide, koensüümide, 'fosfovalkude' (phosphoproteins) struktuurielement. Fosfolipiidid on membraanistruktuuride tähtsad koostisosad. Nukleiinhapped, geenide ja kromosoomide koostises, edastavad rakkudele geneetilist informatsiooni. Monoestrina omab fosfor essentsiaalset rolli
ligandina ensümaatilise katalüüsi reaktsioonides.
Seemnetes on fosforiühendeid rohkelt reservina happe phytic acid näol. Fosfaadid toimivad raku pH regulatsiooni puhvritena.
Fosfor taimekudedes moodustab 0,1% kuni 1%. Bieleski pakkus, et harilik taim sisaldab keskmiselt 0,004% P DNA-na ja 0,04% P RNA-na, 0,03% fosfolipiididena, 0,02% estrina ja 0,13% anogaanilise fosforina.
Valge fosfori ehitusest[muuda lähteteksti]
Miks on valge fosfor nii tugevalt reageeriv? See tuleneb valge fosfori molekuli ehitusest. Asjatundjad seletavad: https://www.youtube.com/watch?v=LmEauu5bhfA https://www.youtube.com/watch?v=uk5aXEvmTbc nimelik 10. jaanuar 2019, kell 01:00
Veel tikundusest[muuda lähteteksti]
https://www.rahvaraamat.ee/p/keemia-%C3%B5htu%C3%B5pik/1175269/et?isbn=9789949634811 Loen raamatust "Keemia õhtuõpik" (autor keemiadoktor Jüri Liiv) lk 113: Punane fosfor muutub (laguneb) kuumutamisel valgeks fosforiks. Seda omadust pruugitakse tuletikkude valmistamiseks...(Siin kahjuks lõik, mis ei vasta päris tõele)... Tänapäevased ("ohutud") tikud (tikuotsad) enam fosforit ei sisalda, see on kantud toosile; tiku tõmbamisel tekib üliväike kogus valget fosforit (mis kohe süttib, reageerides hapnikuga. Selle reaktsiooni tulemusel vallandub reaktsioon tiku otsas), mis süütab tikupeas oleva kergsüttiva materjali. https://www.compoundchem.com/2014/11/20/matches/ https://www.youtube.com/watch?v=y2ErAPODA6U https://www.youtube.com/watch?v=kKQpKV5ib74&t=12s nimelik 29. jaanuar 2019, kell 21:05
- ↑ Ervin Reffner, "The Esoteric Codex: The Alchemists", lk 225, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 22.09.2015)(inglise keeles)