Armas Äikiä
Armas Äikiä (14. märts 1904 Pyhäjärvi, Viiburi kubermang, Venemaa Keisririik – 20. november 1965 Helsingi)[1] oli soome kirjanik, ajakirjanik ja poliitik.
1930. aastate lõpust kuulus Äikiä Soome Kommunistliku Partei (SKP) juhtkonda. Tema romaanid ilmusid varjunime Viljo Veijo all. Nii Äikiä poliitilised seisukohad kui ka arusaamad kultuurist ja kunstist esindasid nõukogulikku dogmaatilist marksismi.[1]
Noorusaastad Soomes[muuda | muuda lähteteksti]
Armas Äikiä sündis Karjala kannasel asuval Pyhäjärvel rätsepa peres. Ta kolis 19-aastaselt Helsingisse, astus tollal keelatud kommunistliku partei liikmeks ja töötas ühtlasi vasakpoolsetes ühiskondlikes organisatsioonides. Ajakirjanikuna töötades oli Äikiä ajakirjade Liekki, Itä ja Länsi ning ajalehe Työväenjärjestöjen Tiedonantaja peatoimetaja. Aastatel 1927–1928 ja 1930–1935 viibis Äikiä vanglas, kandes karistust keelatud poliitilises tegevuses osalemise eest.[1][2]
Pärast vabanemist 1935. aastal kolis Äikiä Nõukogude Liitu. Ta tegi seda ebaseaduslikult tingimisi karistuse kandmise ajal ja kaotas seetõttu Soome kodakondsuse.[1] Ta oli üks väheseid Soomest Nõukogude Liitu siirdunud kommuniste, kes ei sattunud sunnitöölaagrisse ning elas üle 1930. aastate stalinistilikud repressioonid. Arvatakse, et ta töötas NKVD informaatorina.[2]
Nõukogude Liidus[muuda | muuda lähteteksti]
Äikiä alustas seda eluperioodi, olles Soome Kommunistliku Noorsooliidu (SKNL) teenistuses.[3] Varjunimega Pavel / Paul Hirn õppis ta Rahvusvahelises leninlikus koolis. Kui see 1938. aastal likvideeriti, siis suunati Äikiä Kominterni teenistusse,[4] kus temast sai Soome-asjade raportöör.
Talvesõja ajal oli Äikiä Otto Wille Kuusineni juhitud Terijoe valitsuses (1939–1940) põllumajandusminister.[5] Nagu kõik teisedki selle valitsuse liikmed, ei täitnud ta küll selle ametikohaga seotud ametlikke kohustusi.
Aastatel 1942–1944 toimetas Äikiä Kominterni soomekeelseid raadiosaateid ehk Yleisradio sagedustel soomlastele edastatud raadiopropagandat.[3]
1940. aastal sai Äikiä Karjala kirjanike liidu esimeheks ja Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu kunstide valitsuse juhatajaks. Äikiä on kirjutanud Karjala-Soome NSV hümni sõnad.[6]
Naasmine Soome[muuda | muuda lähteteksti]
Äikiä naasis 1947. aastal Soome[7], kuid Soome kodakondsust talle tagasi ei antud. Seepärast ei saanud ta töötada selleks ajaks legaliseeritud Soome Kommunistlikus Parteis ühelgi juhtival ametikohal. Äikiä töötas tööviisa alusel üsna mõjukas ametis kommunistide loodud Demokraattinen lehtipalvelu (DLP) juhatuses. Ta kirjutas varjunime Liukas Luikku all ka Soome Kommunistliku Partei häälekandjas Työkansan Sanomat.[1]
1956. aastal nimetati Äikiä lühikeseks ajaks ka Työkansan Sanomate peatoimetaja kohusetäitjaks.[8]
Äikiä oli SKP-s oluline mõjuisik, kuid kuna ta oli Nõukogude Liidu kodanik, ei saanud teda partei juhtorganitesse ametlikult valida. Veli-Pekka Leppänen on nimetanud Äikiät SKP poliitbüroo "välisliikmeks".[9]
Äikiä sulest on ilmunud luuletusi (sh luulekogu "Henkipatto", 1948) ja varjunime Viljo Veijo all satiirilised romaanid "Lotta Hilpeläinen" (1951) ja "Sinisten silmien tähden" (1952). Ta kirjutas ka poliitilisi pilkelaule ning tõlkis soome keelde Aleksandr Puškini, Mihhail Lermontovi ja Vladimir Majakovski luulet.[1]
Elu lõpuaastad[muuda | muuda lähteteksti]
Viimastel eluaastatel häiris Äikiä kirjutamistööd alkoholism. Ta suri Helsingis 20. novembril 1965. Äikiä on maetud Malmi kalmistul asuvasse Soome Kommunistliku Parti juhtide ühishauda.
 | See artikkel sisaldab fi.wikipedia artikli „Armas Äikiä“ tõlget. (5759252 et seq.) |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Kalemaa, Armas Äikiä
- ↑ 2,0 2,1 Petri Liukkonen: Armas Äikiä (1904–1965) Authors' Calendar
- ↑ 3,0 3,1 Kallis toveri Stalin, s. 512.
- ↑ Krekola, s. 338–339, 350.
- ↑ "Kun Kansallisteatteri murhasi Stalinin" (17). Otavamedia. 27.4.2018: 43.
{{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit|journal=(juhend) - ↑ Karjalan-Suomalainen Sosialistinen Neuvostotasavallan valtiohymni (www.heninen.net) linkki
- ↑ Krekola, s. 372, 404.
- ↑ Veli-Pekka Leppänen: Ohranasta oppositioon; Kommunistit Helsingissä 1944–1951, s. 837. KSL, Helsinki 1994.
- ↑ Leppänen 1999, s. 42.