Mine sisu juurde

Apelsinitüdruk

Allikas: Vikipeedia

"Apelsinitüdruk" ("Appelsinpiken") on norra kirjaniku Jostein Gaarderi romaan, mis ilmus originaalis 2003. aastal [1], eesti keeles avaldati teos 2005. aastal, tõlkija Karel Zova [2].

Gaarder lähtub kirjutamisel laste perspektiivist, milles näeb nii maailma avastamise rõõmu, aga ka ihalust. "Apelsinitüdruk" on kirjutatud kiriromaanina[3]. Raamatus "Apelsinitüdruk" hakkab hargnema kaks lugu. Esimene on 15-aastase Georgi jutt siin ja praegu ning teine pöördub tagasi minevikku, avades lugu isa kirja kaudu.[4]

Sisututvustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Georgi isa suri 11 aastat tagasi, kui Georg oli nelja-aastane. Georg ei arvanud, et kuuleb temast midagi uut, veel vähem, et nad kirjutavad koos raamatu.[5]

Georgi jaoks oli tema isa kauge mälestus. Ühel päeval leidis Georgi vanaema vanast punasest vankrist pika kirja, mis oli adresseeritud just Georgile. Kirja oli kirjutanud tema isa.[4] Kõik olid väga üllatunud, kui ilmus välja Jan Olavi kiri. Vanavanemad, ema ja kasuisa Jorgen tahtsid kannatamatult teada, mida Olav kirjutas, kuid Georg ei soovinud seda kellelegi näidata. Ta läks oma tuppa kirja üle järele mõtlema ning seda uurima, samal ajal kui perekond ukse taga kärsitult ootas.[2]

Jan Olav teadis, et sureb ning otsustas kirjutada kirja oma pojale, et ta tulevikus vanemana olles seda loeks ja õpiks oma isa natuke tundma. Olav jutustab loo oma nooruspõlves juhtunust, kui ta kohtas müstilist Apelsinitüdrukut. Esimene kohtumine lõppes piinlikult, sest Olav kukutas Apelsinitüdruku apelsinid trammi põrandale maha. Peale seda juhtumit ei saanud Jan Olav trammis kohatud neiut enam oma peast välja. Kogu loo vältel püüab noor Jan Olav välja selgitada, kes on Apelsinitüdruk.[4]

Kirja lugedes avastas Georg, et nii teda kui tema isa huvitasid samad teemad: astronoomia ja Hubble’i teleskoop. Nimelt saadeti enne isa surma Hubble’i teleskoop orbiidile ümber Maa.[2] Georgi üllatas see väga, sest ta oli paar nädalat enne isa kirja lugemist kirjutanud suure referaadi Hubble’i teleskoobist. Ta ei mõistnud algul, kuidas isa teadis sellest samast teleskoobist. Lugedes meenus talle, et ühel ööl vaatasid nad koos terrassil tähti ning isa jutustas talle pikalt ja laialt maailmaruumist.[2] Ühtlasi oli see ka Georgi ainuke mälestus isast[2].

Jan Olav viitas kirjas alati elule kui muinasjutule, mis peab ühel hetkel lõppema. Seetõttu jutu lõpus küsis isa pojalt tähtsa küsimuse, millele ta ootas vastust. Kas Georg otsustaks elada lühikest aega Maa peal, kuniks ta äkitselt kõigest lahti rebitakse või keelduks ta sellest pakkumisest?[4] Peale isa loo lugemist kirjutas Georg isale kirja vastu ning kinnitas, et oleks igal juhul valinud elu Maa peal, kas või lühikeseks ajaks[2].

Georgile meenus, et muusikakoolis käib üks tüdruk, kellega nad pidevalt koos koridoris tundi ootavad. Varem on nad ainult paar sõna omavahel vahetanud, Georg ei tea, mis tüdruku nimigi on. Lugedes kirja, mõistis Georg, et talle meeldib see tüdruk. Georg otsustas, et järgmine kord, kui ta muusikakoolis selle tüdrukuga jälle tundi ootab, julgeb Georg temaga rääkida.[2]

Georgi ema ja isa kokkusaamise lugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda kohtusid Jan Olav ja Veronika trammis. Veronika jäi Olavile trammis silma oma ekstravagantse välimuse ja suure kotitäie apelsinidega. Olavile tundus, et tüdruku apelsinikott on liiga suur ja raske ning ta üritas trammi jõnksutamise tõttu aidata tüdrukul apelsine käes hoida, kuid ajas need maha. Esimene kohtumine lõppes kiirelt, sest tüdruk ruttas trammilt maha apelsinideta. See ei jäänud nende viimaseks kokkusaamiseks, kuna nad hakkasid üksteist linna peal otsima, püüdes ära arvata, kus võiks järgmisena kokku põrgata. Jan Olav pani tundmatule neiule nimeks Apelsinitüdruk.[5]

Järjekordne kohtumine toimus kohvikus. Olav nägi neiut kohvikus istumas. Lõpuks istus ta tüdruku juurde. Nad vaatasid üksteist pikalt, kuniks Apelsinitüdruk pistis oma käe Olavi pihku. Olav suutis tüdrukule ainult öelda, et neiu on orav, sest tema meelest nägi Apelsinitüdruk armas välja. Neiu tõusis lauast püsti ja Olav nägi pisaraid tüdruku silmis. Ta ei saanud aru, mis oli juhtunud, sest enda arvates ei teinud ta midagi pahasti.[2]

Jan Olav hakkas käima kohtades, kus võiks Apelsinitüdrukut kohata. Tal õnnestus see turul apelsinimüüjate juures ja jõuluõhtul jumalateenistusel. Pärast teenistust läksid nad koos tänavale jalutama ning vahetasid paar sõna. Apelsinitüdruk ütles sel õhtul, et Olav peab teda pool aastat ootama ning kui Olav suudab nii kaua oodata, siis võivad nad veel kohtuda ja järgmisel poolaastal iga päeva koos veeta.[5]

Neli kuud hiljem sai Olav Apelsinitüdrukult postkaardi Hispaaniast Sevillast. Postkaardi peal oli küsimus, kas Olav jaksab veel väheke oodata. Suurest igatsusest lendas Olav Sevillasse Apelsinitüdrukule järele. Olav otsis neiut Sevillast terve päev ning tahtis lõpuks alla anda, kuid nägi siis äkitselt teda linnaväljakul. Seal vestlesid nad pikemalt ning piiga paljastas, kuidas ta Olavi nime ja poissi ennast teadis. Nimelt olid nad lapsepõlves samal tänaval elanud. Seda juttu kuuldes meenus Olavile kõik ja tal tuli Apelsinitüdruku nimi meelde – Veronika. Sel õhtul suudlesid nad esimest korda ja ööbisid koos. Olav läks Norrasse tagasi ja jäi Veronikat ootama. Tüdruk naasis kolme kuu pärast ning peale seda veetsid nad peaaegu iga päeva koos. Talvel kolisid nad kokku.[5]

Olulisemad tegelased

[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Roed (peategelane) – 15-aastane poiss, kes elab koos oma ema, kasuisa ja pooleteise-aastase poolõe Miriamiga Oslos. Tema pärisisa Jan Olav suri, kui ta oli alles nelja-aastane. Seetõttu ei tundnud ta oma isa ning sai temast rohkem teada läbi kirja, mille isa kirjutas Georgile enne oma surma. Georg on väga huvitatud täheteadusest ja Hubble’i teleskoobist. Georg käib ka muusikakoolis.[5]

Isa / Jan Olav – Georgi isa. Elukutselt oli ta arst. Olav suri vähki, kui Georg oli nelja-aastane. Ta oli alati tahtnud saada, kas luuletajaks, ülistades maailma sõnadega või arstiks, teenides elu.[2]

Ema / Veronika ehk Apelsinitüdruk – Georgi ema, ametilt on ta kunstnik ja kunstiõpetaja. Ema on sõltumatu naine, kes ei kartnud öelda, mida arvas. Ta on väga hoolitsev ja emotsiooniküllane.[2]

Jorgen – Georgi kasuisa, kes on edev ja moeteadlik. Ta töötab uurijana keskkriminaalpolitseis. Jorgen usaldab Georgi ja tahab temast teha sportlast.[2]

  1. Pakk-Allmann, Triinu. 2005. TRIINU PAKK-ALLMANN: Apelsinitüdruk ärgitab imestama elu suurejoonelise mõistatuse üle. , Eesti Päevaleht edition. (Vaadatud 24.02.2024). https://epl.delfi.ee/artikkel/51008814/triinu-pakk-allmann-apelsinitudruk-argitab-imestama-elu-suurejoonelise-moistatuse-ule
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Gaarder, Jostein (2019). 'Apelsinitüdruk' (2., parandatud trükk). Tallinn: Koolibri. ISBN 978-9985-0-4206-9.
  3. Matsevko-Bekerska, Lidyia V. 2019. EFFICIENCY LEVEL AND THE NECESSITY OF INFLUENCE OF PHILOLOGICAL SCIENCES ON THE DEVELOPMENT OF LANGUAGE AND LITERATURE. (Vaadatud 24.02.2024) 76-Chapter Manuscript-1871-1-10-20200113 (4).pdf
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Kurema, Kristiine. 2015. ÕPILASE IDENTITEEDI ARENDAMINE KOLMANDAS KOOLIASTMES NOORTEROMAANIDE TEEMAPÕHISEL KÄSITLEMISEL. Tartu. (Vaadatud 24.02.2024). Kurema_2015.pdf
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Paldre, Leho. 2015. KIRJANDUSTEKSTIDE KASUTUSVÕIMALUSI VÄÄRTUSKASVATUSES PEREKONNAÕPETUSE NÄITEL. Tartu. (24.02.2024). Paldre_Leho_2015.pdf