Antikausatiiv

Allikas: Vikipeedia

Antikausatiiv on verbitarind, mis väljendab mitteagentiivset tulemussündmust. Sündmus toimub tegevussubjekti endaga, nt klaas purunes. Kui kausatiivne tarind on transitiivne ja selle tegevussubjekt on agent – mees purustas klaasi –, siis sama sündmust kirjeldav antikausatiivne tarind on intransitiivne ja ilma agendita – klaas purunes. Seejuures on saanud antikausatiivses tarindis kausatiivse tarindi objektist (semantiliselt patsiendist) tegevussubjekt, mistõttu sarnaneb antikausatiivne konstruktsioon passiiviga. Agenti kui põhjustajat võib siiski väljendada elatiivse määrusega: klaas purunes mehe löögist. (Erelt 2017: 236-237)[1]

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles väljendatakse antikausatiivi liidetega ja perifrastiliselt. Antikausatiivsed liited on refleksiiviga ühine liide -u- (ärrituma) ja -ne- (suurenema). Perifrastiliselt on antikausatiivsetes tarindites muutumistähendusega verbid muutuma, jääma, saama, minema ja tulema (nt klaas läks puruks). (Erelt 2017: 237)[2]

Tüüpid[muuda | muuda lähteteksti]

Kausatiivsuse tähistamise järgi jaotatakse kausatiivid analüütilisteks, morfoloogilisteks ja leksikaalseteks (Comrie 1993: 169)[3]. Analüütilised kausatiivid väljendavad põhjustamist eraldi predikaadiga, nt kohmakalt kõlav ma põhjustasin, et ta ära läks. Leksikaalse kausatiivi näiteks on sõna tapma, mille tüvi on erineb mittekausatiivsest sõnast surema. Morfoloogiliselt väljendab kausatiivi vastav liide, nt jaapani keeles -ase: hasir- ’jooksma’, hasir-ase- ’jooksma panema’. Mõnede verbide puhul on markeeritud kausatiiv, teiste puhul aga antikausatiiv, jaapani keeles esineb mõlemat, nt paaris war-e ’murduma’, war- ’murdma’ on markeeritud antikausatiiv (Haspelmath 2016: 34)[4].

Ära tundmine[muuda | muuda lähteteksti]

Verbide kausatiivsust ja antikausatiivsust aitab kirjeldada mittekausaalsuse spontaansuse astmik, millel on viis astet: transitiivne (lõikama), mitteergatiivne (kõnelema), automaatne (külmuma), kulukas (murduma), agentlik (lõigatud olema). Lihtsustatult võttes kehtib, et mida transitiivsemale lähemal on verbipaari mittekausaalne liige, seda tõenäolisemalt on markeerimine kausatiivne. Ja mida agentlikule lähemal on verbipaari mittekausaalne liige, seda tõenäolisemalt on markeerimine antikausatiivne. (Haspelmath 2016: 34)[5] Eri keeltes on antikaustiivsuse tähistamise piir erinev: vene keeles ulatub antikausatiiv automaatsete verbideni, indoneesia keeles aga ulatub kausatiiv kulukate verbideni. Nende vahele jääb udmurdi keel, milles on kausatiive ja antikausatiive võrdselt. (Haspelmath 2016: 49)[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Erelt, M. (2017). Öeldis. – Eesti keele süntaks. Toim. M. Erelt ja H. Metslang. Tartu Ülikooli Kirjastus. 93–239.
  2. Erelt, M. (2017). Öeldis. – Eesti keele süntaks. Toim. M. Erelt ja H. Metslang. Tartu Ülikooli Kirjastus. 93–239.
  3. Comrie, B. (1993). Language universal and linguistic typology: syntax and morphology. Oxford, Cambridge: Blackwell.
  4. Haspelmath, M. (2016). Universals of causative and anticausative verb formation and the spontaneity scale. Lingua Posnaniensis, 58(2), 33–63. https://doi.org/10.1515/linpo-2016-0009
  5. Haspelmath, M. (2016). Universals of causative and anticausative verb formation and the spontaneity scale. Lingua Posnaniensis, 58(2), 33–63. https://doi.org/10.1515/linpo-2016-0009
  6. Haspelmath, M. (2016). Universals of causative and anticausative verb formation and the spontaneity scale. Lingua Posnaniensis, 58(2), 33–63. https://doi.org/10.1515/linpo-2016-0009