Angerja vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Angerja linnus)
Vaade tee pealt. Juuli 2006
Kevad 2013

Angerja vasallilinnus oli vasallilinnus Tallinna komtuurkonnas. 1913. aastal asusid linnuse varemed Kohila vallas, Hageri kihelkonnas, Harjumaal, tänapäeval Rapla maakonna põhjaservas Kohila vallas Angerjal. See on üks vanemaid kiviehitisi Raplamaal, kuid säilinud on vaid 12 m³ kive.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus oli piklik tornitaoline kahe ruumiga ristkülikukujuline, kahe meetri paksuste välisseintega kahekordne paekivist ehitis, mille all asusid keldrid. Kindlustatud eluruumid asusid hoone keskel, seda osa peetakse vanimaks ehitusjärguks. Linnuse alt minevat rahvasuu järgi salakäik Salutaguse mõisa alla.

Linnuses ei domineeri kaitseelemendid, pigem oli see ajastule omaselt tugevasti kindlustatud eluhoone. Linnuse kaitsesüsteemi kuulus veetõke, mille moodustasid ühelt poolt Angerja oja ning teisalt sügav vallikraav.

Tänaseks on sellest säilinud kõrged müüriosad. Väikelinnusest on säilinud soklikorrus (osalt küll kinnivarisenuna) ning suur osa põhikorruse paksudest müüridest.

Linnus on olnud ümbritsetud tugeva kivist ringmüüri ja vallikraaviga.

Linnus on arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Angerja linnus rajati 14. ja 15. sajandil. Majalinnus ehitati oletatavasti Kudeseldide suguvõsa poolt. Hiljem on seda korduvalt ümber ehitatud ja kohandatud. Aastatel 14511455 kuulus linnus Saksa ordule, kes läänistas mõisa Brun Wetbergile. 16. sajandi alguses kuulus linnus Tallinna bürgermeistrile J. Viantile ja Helmi Üpruse arvates sai maja just sel perioodil lõpliku ilme. Toonase ümberehituse stiil matkib Tallinna meistreid.

Arvatakse, et linnus hävis Liivi sõjas.

Aastal 1963 leiti vasallilinnusest 200 meetrit kirde pool hõbeaare, mis sisaldas 12 hoburaudsõlge, käevõru, kaelavõru ja muud. Leid dateeriti 13. sajandi algupoolde.

Aastal 1986 leiti samast päästekaevamistel väikese, 3,7×3,5 meetri suuruse maja ase. Sellel oli tambitud savist põrand ja nurgas raudkividest laotud ahju jäänused. Männipalkidest maja oli ära põlenud arvatavasti 13. sajandil. Samal ajal hävis tõenäoliselt kogu muinasküla, mille kultuurkiht on jälgitav 3 hektari suurusel alal.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kalvi Aluve. "Eesti keskaegsed linnused". Tallinn: Valgus, 1993. Lk 58.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]