Andres Rennit

Allikas: Vikipeedia

Andres Rennit (5. november 1860 Kuressaare küla, Tarvastu kihelkond3. september 1936 Viljandi) oli eesti kirjanik ja raamatukaubanduse ärimees

Sündis Tarvastu vallas Kuressaare külas Vaigu talus teise lapsena. Õppis Kuresaare maakoolis oma onu Aadu Renniti juures. Hiljem täiendas ennast iseõppimise teel ja võttis eratunde Lilli Suburgi juures, kelle juures ta töötas abilisena, aidates toimetada ajakirja Linda. Selles lehes avaldas oma luuletusi ja jutustusi. Hiljem töötas Sakala toimetuses. Peale seda läks tööle Tartusse "Oleviku" trükikotta trükiladujaks. 1893. aastal läks ta elama Viljandisse, kus avas oma raamatukaupluse. 1896 aastal asutas ta lisaks väikese trükikoja. 19071910 aastatel andis välja huumoriajalehte Ulak. Trükikoda sattus kahjuks kelmide süü tõttu majanduslikke raskustesse ja ta pidi trükikoja sulgema. 1918. aastal avas ta Viljandis ajalehekontori. Tema teenete eest kirjanduses ja teatrielus, kingiti talle eluaegne priipääse Ugala teatrietendustele.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema onupoeg Johannes Rennit oli Kambja ja Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja. Tema tädilapsed on muusikategelane Jaan Tamm, naiskodukaitse tegelane Mari Raamot ja laulja Aino Tamm.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Andres Renniti luuletus ilmus 1880. aastal Sakalas.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1883 "Sakala Ööpik"
  • 1894 "Nurmelt ja niidult"

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kisa järele kihlus"
  • "Abivaimud" (tõlkis saksa keelest)
  • "Muuseumihoidjad" (tõlkis saksa keelest)
  • "Mis pärast surma sündis" (tõlkis saksa keelest)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]