Alexander von Patkul

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Alexander von Patkul
Autor: Jan Mieczkowski (1830-1889)

Alexander von Patkul (181717. august 1877 Tsarskoje Selo) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (jalaväekindral; 1861).

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Alexander von Patkul sündis Venemaa sõjaväelase ja riigitegelase Woldemar von Patkuli ja Maria Elisabeth von Arpshofeni vanima pojana. Ta oli keiser Nikolai I ristipoeg. Patkuli noorukipõlv möödus Tsarskoje Selos, kus ta kasvas koos troonipärija Aleksander Nikolajevitšiga (tulevane keiser Aleksander II).

Aleksander Nikolajevitši ja Alexander von Patkuli haridusteed ja väljaõpet juhtisid tsaariperekonnna koduõpetajad, kirjanik Vassili Žukovski ja Liivimaalt pärit erusõjaväelane Karl Merder. Alexander von Patkul oli troonipärija paaž, olles vormistatud teenistusse Paažikorpusesse,

1835. aastal ülendas troonipärija Patkuli Pavlovski Ihukaitsepolgu praporštšikuks. Samal aastal määrati Alexander von Patkul troonipärija teenistusse Aleksander Nikolajevitši juurde, kes oli Pavlovski polgu šeff. Viibides teenistuses troonipärija juures, saatis Alexander von Patkul teda reisidel kodu- ja välismaal, teenistuse käigus ülendati 1839. aastal ta porutšikuks ning määrati jätkama teenistust troonipärija adjutandina.

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

1840. aastal osales Alexander von Patkul sõjategevuses Kaukasuses ning osales Tuapse lahingutes; teenete eest sõjategevuses mägilaste vastu autasustati teda 3. järgu Püha Anna ordeniga. 1855. aastal määrati juba polkovniku auastmes Alexander von Patkul Venemaa keisriks kroonitud Aleksander II tiibadjutandiks ning juba 17. aprillil ülendas keiser ta kindralmajoriks ning määras teenistust jätkama oma õukonda. 24. mail 1855. aastal määrati Alexander von Patkul Pavlovski Ihukaitsepolgu ülemaks.

15. novembril 1860. aastal lahkus Patkul polgust ning ta määrati 12. novembril 1860. aastal Peterburi ülempolitseimeistriks, 1861. aastal ülendati ta kindralleitnandiks; Peterburi ülempolitseimeistrina teenis ta 1862. aastani.

Pärast teenistust Peterburi ülempolitseimeistrina jätkas ta teenistust sõjaväes ning oli kuni 1869. aastani Varssavis dislotseerunud 10. jalaväediviisi komandör.

Riigiteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

1869. aastal määrati Alexander von Patkul Venemaa keisririigi Sõjanõukogu liikmeks ning ülendati jalaväekindraliks.

Alexander von Patkul suri 17. augustil 1877. aastal Tsarskoje Selos.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Alexander von Patkul oli abielus keisrinna õuepreili markiis Maria de Traversay´ga (1822–1900)[1][2]. Abielust sündisid:

  • Alexandra von Patkul (1842–1873), õuepreili, abiellus kindral Karl Woidega
  • Alexander von Patkul (1845–1896), polkovnik
  • Marie von Patkul (sünd. 1848), abiellus riiginõuniku ja Dūre mõisniku Johann von Meyeriga
  • Wladimir von Patkul (sünd. 1850), leitnant
  • Alexei von Patkul (1852–1865)
  • Ssergei von Patkul (1854–1884)
  • Olga von Patkul (sünd. 1857), õuepreili
  • Eugenie von Patkul (sünd. 1864)

Esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited:[3][4]

Alexander von Patkuli esivanemad
Alexander von Patkul
(1817–1877)
Woldemar von Patkul
(1782–1855)
Reinhold Ludwig von Patkul
(1730–1801)
Karl Gustav von Patkul
(1686–1750)
Karl Friedrich von Patkul
(1661–1697)
Gertrude Elisabeth von Pfeil
(1686–1750)
Johanna Charlotte von Drenteln
(1696–1754)
Heinrich Johann von Drenteln
(1659–1704)
Lovisa Charlotta von Patkul
(suri 1728)
Aurora von Lauw
(1756–1795)
Johann Woldemar von Lauw
(1712–1786)
...
...
Aurora von Fick
(1717–1769)
Heinrich von Fick
(1678–1750)
Helena von Kruse
Vabapreili
Marie Elisabeth von Arpshofen
(1789–1845)
Vabahärra
Karl Georg von Arpshofen
(1742–1804)
Jürgen Heinrich Arpshofen
(1711–1764)
Gert Heinrich Arpshofen
(sünd. 1678)
Dorothea Elisabeth Gnospelius
(1696–1752)
Christine Elisabeth Schwartz
(1721–1764)
Karl Georg Schwartz
(suri 1753)
Dorothea Katharina Hartmann
Dorothea Elisabeth Gnospelius
(1764–1841)
Gottfried Gnospelius
(suri 1803)
...
...
Anna Elisabeth Schröer Carl Friedrich Schröer
...

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1, Görlitz, 1930, lk.179–182

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

'