Aleksander Peepre

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aleksander Peepre (12. märts 1915 Tallinn3. jaanuar 1976 Guelph, Ontario, Kanada; aastani 1937 Aleksander Peekaln, Kanadas ka Alex Peepre või Sass Peepre) oli eesti suusataja (kahevõistleja, suusahüppaja, mäesuusataja) ja treener, hiljem väliseesti spordipedagoog.

Noorena oli ta skaut. 1927. aastal pälvis ta Eesti Skautide Maleva peavanemalt eeskujuliku hundipoja märgi.[1] 1932. aastal sai ta eeskujuliku skaudi rinnamärgi, lõpetas skaudijuhtide kursuse ja oli Tallinna Skautide Maleva juhtide kogu liige.

1933 märtsist 1935 maini oli ta Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja malevkonna VI pataljoni 1. kompanii liige, 1936 oktoobrist Kaitseliidu Tallinna Maleva Kalevi malevkonna liige.

1938–1939 osales ta kahel korral Soome Talvespordiliidu korraldatud suusainstruktorite kursustel Vierumäe spordikoolis.[2]

Eesti meistrivõistlustel kahevõistluses võitis ta aastatel 1937, 1940 ja 1941 kulla ning 1938. aastal hõbeda. Eesti meistriks tuli ta ka 1943. aastal kombineeritud kahevõistluses (slaalom + 10 km). Eesti meistrivõistlustel suusahüpetes võitis ta aastatel 1940 ja 1941 hõ­beda ning aastatel 1936 ja 1937 pronksi. 1938. aastal osales ta Lahtis suusatamise MMil kahevõistluses ja 18 km murdmaasuusatamises.[3][4]

Aastatel 1938–1940 oli ta Eesti Spordi Keskliidu suusatamisõpetaja, 1939. aastast ka Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse instituudi suusatamisõpetaja. 1939. aastal juhendas ta Otepää Apteekrimäe suusahüppemäe ehitust enda koostatud hüppemäe profiili kavandi põhjal.[2]

1941. aasta märtsis osales ta NSV Liidu suusatamise meistrivõistlustel Kavgolovos ja saavutas seal slaalomis 8. koha ja kahevõistluses 17. koha.[5]

Aastatel 1941–1943 oli ta Saksa sõjaväelaste suusainstruktor.[3] 1943. aasta mais põgenes Soome, viibis rindel Rajajoel 47. jalaväerügemendi koosseisus, hiljem väljaõppel ja tõrjelahingutes Karjala kannasel 200. jalaväerügemendi koosseisus. 1944 juulis autasustati teda Soome 2. klassi Vabadusmedaliga, 1944 augustis 1. klassi Vabadusmedaliga.[6]

1944 septembris siirdus Rootsi, sealt läks 1950. aastal edasi Kanadasse Ontario provintsi ja töötas Guelphi Ülikooli kehalise kasvatuse professorina.[6]

1960.–1970. aastatel korraldas ta Ontarios mitmeid orienteerumisvõistlusi, olles üks orienteerumisspordi rajajaid Kanadas. Sidemete kaudu USA mereväelastega aitas ta kaasa ka orienteerumisspordi jõudmisele USAsse.[7][8]

Ta oli Kanada Eestlaste Kultuurifondi liige ja Soomepoiste Klubi Torontos liige.[6][9]

Aastatel 1974–1976 oli ta Kanada Orienteerumisliidu president.[10]

Tema auks korraldatakse tänini Kanada orienteerumise noortekoondise treeninglaagreid Sass Peepre Junior Training Camp ja toimib noorte veebipõhine orienteerumisõppe programm SPOTT: Sass Peepre Orienteering Training for Teens.[11][12]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vladimir Raudsepp, Aleksander Peepre. Suusatamine. Spordi suurraamat nr 24. Tartu, Tallinn: Loodus, 1939

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peavanema jüripäewa käsk Eesti skautide malewale.Päewaleht, 1. mai 1927
  2. 2,0 2,1 Lauri Leppik. Sass Peepre – Eesti kahevõistluse pioneer ja Kanada orienteerumise isa, 1. osa. Orienteeruja, 4/146, detsember 2016
  3. 3,0 3,1 Eesti spordi biograafiline leksikon. Peepre, Aleksander
  4. ESBL sporditulemused. Aleksander Peepre
  5. Päev spordiajaloos: 2. märts. Eesti Päevaleht, 2. märts 2009
  6. 6,0 6,1 6,2 Peep Pillak, Heini Vilbiks. Soomepoiste elulood. Tallinn: Grenader, 2015
  7. Charles Ferguson, Robert Turbyfill. Discovering Orienteering: Skills, Techniques, and Activities. Orienteering USA, 2013
  8. Tiit Lääne. Eestlased kui uute spordialade maailma kandjad. Liikumine ja sport, 11/2015, lk 54
  9. Eesti Kunstide Keskus. Ajalugu – IV osa
  10. Lauri Leppik. Sass Peepre – Eesti kahevõistluse pioneer ja Kanada orienteerumise isa, 2. osa. Orienteeruja, 1/147, aprill 2017
  11. Orienteering Canada. Junior Development
  12. Sass Peepre Junior Training Camp

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]