Aleksander Jakovlev

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti disainerist ja sisearhitektist; Venemaa poliitiku kohta loe artiklist Aleksandr Jakovlev.

Aleksander Jakovlev (sündinud 22. jaanuaril 1953 Haapsalus) on Eesti arhitekt, sisearhitekt, disainer ja kunstnik, kunstiteadlane ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud[1].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jakovlev kasvas üles Pärnus. Ta lõpetas 1977. aastal Pärnu kaugõppekeskkooli ja õppis aastatel 1979–1984 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s). Õpingute järel tegutses Aleksander Jakovlev tööstusdisaineri, arhitekti ja sisearhitektina. Aastatel 1988–1990 töötas Jakovlev arhitektuuribüroos EStuudio ning 1991. aastast oma büroos Rekadents. 1984. aastast töötab ta ERKI-s, nüüdses Eesti Kunstiakadeemias, arhitektoonika ja rakendusesteetika õppejõuna.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Jakovlevi esimene isikunäitus toimus 1989. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis, tollases Salongis. Ta on loonud õlimaale ja graafikat, kujundanud valgusteid, mööblit, mitmesuguseid seadmeid, graafilisi kasutajaliideseid, samuti loonud interjööre, lavakujundusi ja kostüüme. Jakovlev on projekteerinud eramuid, näiteks Tartus Arhitekti tänav 22. Aastate vältel on ta võtnud ajakirjanduses sõna kunsti ja ühiskonnaelu teemadel.[1]

Eesti Kunstiakadeemias on ta loonud õppeained tootesemantika (1986), inimkeskkonna (tehiskeskkonna) arheoloogia (1995) ja arhitektuuri rakendusarhitektoonika (1997). Jakovlev on tehiskeskkonna teooria autor.[1]

Jakovlev on Eesti Kunstnike Liidu[2], Eesti Disainerite Liidu[3] (1989. aastast) ja Eesti Sisearhitektide Liidu[4] (1995. aastast) liige.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Jakovlevi vend on kultuuritegelane, endine näitleja ja kultuuriajakirjanik Viktor Kaarneem (sündinud Jakovlev)[5][6].

Tsitaate[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ainuüksi ideegi mingitest esteetilistest süsteemidest mandub koguni kunstimaailmas endas, ses paljuhäälses orkestris, täiesti kunstiväliste monoloogide kakofooniaks. Ometi on toimiv dialoog kunstis võimalik. Reaalne on see ainuüksi juba seetõttu, et kunstidest arutlev keel, asendades neis sisalduva iseendaga, on võimeline omandama ülimalt peene kirjandusliku, poeetilise kujundi mõõtmed, ja muutub ka ise seeläbi, oma parimate võimaluste juures, filosoofiaks, kirjanduseks või koguni luuleks." ("Arhitektuuri ellujäämise lühikursus", 2014)
  • "Kummalisel kombel osutus just selline kunst aga seda produktiivsemaks, mida kaugemale see ajaloolisest kunstitraditsioonist liikus, mida individualiseeritumaks läksid esteetilised vahendid ja filosoofilisemaks arutlused kunsti olemuse üle. Niisugune kunstitegemise viis suutis muuta kogu inimruumi väljanägemist üsna põhjalikult ja vist seniks, kuni see maailm veel üldse kestab." ("Alasti konflikt", 2014)
  • "Üldiselt iseloomustab eesti skulptuuri lihtsavõitu atleetlik professionaalsus." ("Mikoff: Skulptuurid", 1997)
  • "Nüüd paikneb traditsiooniline professionaalsus inimkultuuri selles kohas, mis kujundab käsitöö, disaini ja neid juhtiva metafüüsika." ("Mikoff: Skulptuurid", 1997)
  • "Nii nagu Cézanne maalikunstis, nii otsis ka Rossi arhitektuuris algmärke, kogu tervikut (ka ajalooliselt) kooshoidvat struktuuri, mis asuks väljaspool korrastatud süntaksi, kirja ja ajalooarhiivi. Ses mõttes oli Rossi looja, kes oli pöördunud tegelikult just modernismi allikatele ja sealt midagi ka leidnud." ("Aldo Rossi – postmodernismi isa?", 1997)
  • "Maalid ei ole disain. Nad on kaugel seerialisusest ja disaini lõpplahendusest. Maali peal on see aeg, moment, seisund, kus objekti tegelikult veel ei ole. See on pilguheit sellesse, mida disainer teeb enne, kui toodet hakatakse tegelikult tehnoloogiliselt tootma." (intervjuu "Seisundid enne objekti sündi", 1997)

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tool Fermata (1989)
  • Jüri Habicht, Aleksander Jakovlev, Enn Laansoo. Kaastöö rahvusvahelisele arhitektuurikonkursile: "Diomede islands" NSVL ja USA riigipiiri tähistus (1989)[7]
  • Laevalgusti Turbina (tootmises 1989–1996)
  • Valgusti Fogelar (tootmises 1991–1996)
  • Kujundus ja tekstid raamatus "Mikoff: Skulptuurid" (1997)
  • 1924. aasta 1. detsembri mässus hukkunud politseinike mälestusmärk Tallinnas Rahumäe kalmistul[8]
  • EKTACO AS büroo (2012)
  • POS arvuti (2013)
  • Lavakujundus, kostüümid ja plakatid etendusele "Tere õhtust, Léon" (Jean Cosmos) MTÜ Neljas Sein, (2013)
  • CompuCashi tarkvara graafiliste elementide ja kasutajaliidese kujundus, ettevõtte logod (2013)
  • LED-valgustid NOOK ja Klic-On (2013)
  • Skulptuur Y-Gen Angel (2013)
  • Hääletuspuldid ja graafiline kasutajaliides Tallinna linnavalitsusele (2014)
  • Rotoplast terrassiiste, teostamata

Näitusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Acta '87 Tallinnas
  • Habitare '91 Helsingis
  • Hannoveri ja Gäteborgi messid 1993[1]

Artikleid ja sõnavõtte[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Asi, pakend, kultuur" Edasi, 1986
  • "Üksinduse provints" Edasi, 1. november 1986
  • Kriitikute pooltund Eesti Raadio, 26.02.1993 (vestlus disaini ajaloost ja rahvuslikkuse küsimusest disainis)
  • Kriitikute pooltund Eesti Raadio, 25.03.1993
  • "Tehiskeskkonna üksindus" Hommikuleht, 7. detsember 1993
  • "Keisri loomad, lood ja nimekirjad: Kirjeldamisest, maailma kirjeldamatusest, postmodernismist" Kultuurileht, 27. oktoober 1995, lk 13
  • "Üldise kirjaoskuse kahjulikkusest" Maurus 2/1996, lk 34–35
  • "Tootearenduskultuuri võimalikkusest Eestis" Arvutimaailm, 6/1996, lk 14–15
  • "Utopia ja üleminekuperioodi kirjalikkus" Muutumisi kunstis ja selle mõistmises = Changes in art and understanding it. Tallinn, 1996. Tallinna Kunstiülikooli Toimetised 4, lk 36–38
  • Kärt Hellerma "Seisundid enne objekti sündi" Postimees, 22. oktoober 1997 (intervjuu isikunäituse "Ühtteist asjadest" avamise puhul)
  • "Aldo Rossi – postmodernismi isa?" Postimees, 5. november 1997
  • "Majanduslik heaolu algab vaesusest" Kultuur ja Elu, 1/1998, lk 10–11
  • "Apparitio" Looming, 8/1999, lk 1256–1258 (Arvustus: Remsu, Olev. Haapsalu tragöödia. I osa. Erik Norrmani päevik. Tallinn: Virgela, 1998)
  • "Juuda puu vaese mehe aias" Luup, nr 6, 22. märts 1999, lk 50–51
  • Piret Tali "Coca-cola avastas pudeli" Eesti Päevaleht, 9. november 2000, lk 24C (tooteanalüüs)
  • "Jumala asjatus ehk Kunstitõest ja Talle tunnistusest: Mare Mikofi installatsioonile "Ta kuuleb. Ta näeb" mõeldes" Sirp, 15. november 2002, lk 9 (Skulptor Mare Mikofi näitusest Tallinna Kunstihoone galeriis)
  • Jaan Elken, Aleksander Jakovlev "Eesti Kunstnike Liidu suurkogu" Sirp 4. mai 2007, lk. 11
  • Reet Varblane "Meediateadlik kontrolliv postidentiteet" Sirp, 23. mai 2008, lk 15 (ümarlaud Tallinna Kunstihoones, lähtuvalt Orlani ülevaatenäitusest "Postidentiteedi strateegiad")
  • "Klassikalisele monetarismile rajatud majandusmudeli aeg läbi" Äripäev, 14. august 2010
  • "Arhitektuuri ellujäämise lühikursus" Sirp, 13.03.2014 (Arvustus: Jüri Okas, ABOL. Kultuurileht, 2013)
  • "Alasti konflikt" Sirp, 11.04.2014
  • "Utoopa hiilgus ja viletsus" Inseneeria, 9/2014, lk 24–26
  • "Pissuaar ja lumelabidas" Inseneeria, 11/2014, lk 30–34

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mart Riikoja "Tehnofreenia" Noorte Hääl, 14. jaanuar 1990
  • Krista Kodres "Nobel disain: Jakovlevi linnud" Eesti Ekspress, 8. mai 1992
  • intervjuu: Kultuur ja Elu 4/1994
  • Linnar Priimägi "Õpetaja Jakovlev" Kultuurileht, 23. veebruar 1996
  • Kaia Lehari "Jakovlev, Aleksander" EKABL, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 126–127

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kaia Lehari "Jakovlev, Aleksander" EKABL, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 126–127
  2. http://www.eaa.ee/196f9af.html?&ft_page=2
  3. http://www.edl.ee/edl-liikmed-1
  4. http://www.esl.ee/liige/aleksander-jakovlev/
  5. "Pärnu mees käivitas projektiteatri" Pärnu Postimees, 06.01.2012
  6. Silja Joon "Neljas Sein toob külalisetenduse" Pärnu Postimees, 07.02.2012
  7. http://laansoo.ee/index.php?id=10962
  8. Kadi Talpsepp Politsei jagas teeneteriste Õhtuleht, 13. november 1998

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]