Aleksander Hendrikson

Aleksander Hendrikson (23. november 1895 Tallinn – 4. oktoober 1977 Tallinn) oli Eesti NSV riigi- ja parteitegelane. Ta oli Tallinna linnapea alates 17. septembrist 1945 kuni 27. märtsini 1961.

Lapse- ja noorpõlv

Ta sündis töölisperekonnas (isa Anton Hendrikson). 1910. aastal lõpetas algkooli ja läks lukksepa õpilasena tööle Johansoni paberivabrikusse.

Kuni 1918. aastani töötas mitmes tööstusettevõttes ning aastatel 1914–1918 lukksepana vaguniehitustehases Dvigatel.

VSDTP liige märtsist 1917.

Nõukogude Venemaal

Kui Saksa väed tungisid 1918. aastal Tallinna, lahkus ta punakaartlasena sõjalaeval Helsingisse, kus astus vabatahtlikult Läänemere laevastikku. Teenis Kroonlinnas liinilaeval Respublika. Läänemere laevastiku poliitvalitsus saatis Hendriksoni 1921. aastal õppima Eesti töölisfakulteeti Leningradis. Ta lõpetas selle 1924. Suvevaheaegadel töötas ta kaubalaeval masinistina, sõitis Inglismaa, Saksamaa, Rootsi ja Soome vahet. Siis astus Leningradi F. Engelsi nimelisse Rahvamajandusinstituuti, kus lõpetas 1929. aastal tööstusosakonna.

Ta saadeti insenerina tööle Leningradi keemiatrusti plaaniosakonda. Trust reorganiseeriti 1930 üleliiduliseks koondiseks Lakokraska ja Hendrikson määrati selle plaani-majandusosakonna ülemaks. Aastatel 1932–1934 töötas keemiatehase Respublika direktorina.

Siis mobiliseeris ÜK(b)P KK ta tööle põllumajanduses ning saatis Tšeljabinski oblastisse teraviljasovhoosi Buranõ direktoriks. Seal töötas ta 1939. aastani, mil vabastati omal soovil. Hendrikson sõitis tagasi Leningradi ja asus tööle kunstivärvide tehasesse töö ja tehnilise normeerimise osakonna juhatajana. 1941. aastal määrati ta mineraaltooraine tsehhi ülemaks, kus töötas 1944. aasta juunini.

Tagasi Eestis

Juunis 1944 juunis saadeti Hendrikson EK(b)P KK käsutusse ning määrati KK sekretäri asetäitjaks tööstuse alal. EK(b)P KK büroo otsusega kinnitati Hendrikson EK(b)P KK tööstusosakonna juhatajaks ja büroo otsusega 7. oktoobril 1944 EK(b)P KK sekretäri asetäitjaks tööstuse alal ja tööstusosakonna juhatajaks. EK(b)P KK büroo otsusega 3. veebruaril 1945 kinnitati EK(b)P Tallinna Linnakomitee II sekretäriks. EK(b)P KK büroo otsusega 17. september 1945 kinnitati Hendrikson Tallinna linna RSN TK esimeheks. Sellel kohal töötas ta 1961. aasta 27. märtsini.

Hendrikson oli Eesti NSV Ülemnõukogu II ja III koosseisu saadik ja EKP KK liige aastatel 1948–1963 (valiti V–XIII kongressil, XIV kongressil 8. jaanuar 1964 enam ei valitud KK liikmeks).

Aastatel 1954 ja 1958 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste nõukogu saadik (kuni 18. märtsini 1962), alates 1958. aastast töötas NSVL ÜN Rahvuste Nõukogu majanduskomisjonis.

EKP KK büroo istungil 1961. aastal taotleti Hendriksonile liidulist personaalpensioni alates 1. märtsist 1961. ja Tallinna LK büroo otsusega 29. märtsist 1961 vabastati Hendrikson TK esimehe kohalt seoses pensionile minekuga.

27. märtsil 1961 vabastati Hendrikson TK esimehe kohalt ja uueks esimeheks valiti Johannes Undusk. Pärast pensionile minekut juhtis Hendrikson alates 1963. aastast mõnda aega Tallinna linnakomitee juures asuvat mittekoosseisulist parteikomisjoni.

Mälestuse jäädvustamine

Nõukogude kolmanda okupatsiooni ajal nimetati Pärnu maantee vana viadukti rahva seas ka Hendriksoni küüruks.

Kutsekeskkool nr 21 nimetati 1978. aastal tema järgi A. Hendriksoni nimeline Kutsekeskkooliks nr 21.

Isiklikku

Abikaasa Aneta Hendrikson (sündinud Lambakahar, 1895–1979), pojad Leonid (1926–1988) ja Viktor (1939–1991) ning tütar Ljudmila (sündinud 1937, abielus Pantelejeva).

Välislingid

• Haud Tallinna Metsakalmistul