Aleksander Ellam

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Ellam
Aleksander Ellam.jpg
Sünniaeg 28. september 1897
Sünnikoht Kahutsi Laimjala vald
Surmaaeg 24. oktoober 1933 (36-aastaselt)
Erakond Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet

Aleksander Ellam (28. september 1897 Kahutsi Laimjala vald Saaremaa24. oktoober 1933 Kapra küla Laimjala vald) oli eesti kommunist (illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei Saaremaa organisaator).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Ellam sündis 1897. aastal Laimjalas Kahutsi küla Alla talus, ta oli pere vanim poeg. Ellamite pere kuuest lapsest olid kommunistid viis: Marie Ellam (1890 – 20. veebruar 1919), Aleksander, Anton Ellam (1902 – detsember 1924), Johan Ellam (1899 – mai 1942) ja Ksenja/Eugenia Ellam (1911 – 17. oktoober 1941). Aleksander Ellami haridus piirdus kohaliku külakooli haridusega. Aleksander osales aktiivselt 1919. aasta Saaremaa mässus, mille eest mõisteti märtsis 1919 kümneks aastaks sunnitööle, kuid vabanes tänu amnestiale juulis 1920.[1] Järgnenud aastatel jätkas Ellam poliitilist tegevust, esialgu Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei, hiljem illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmena.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Ellam osales 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatses, liitudes selleks koos venna Johani ja paari kaaslasega Saaremaalt Tallinna riigipöörajatega.

Riigipöördekatse mahasurumise järel hukati kolm saarlasest mässukatses osalenut sõjakohtu otsusel, sealhulgas ka Anton Ellam, kes mässukatse ajal teenis Eesti Kaitseväes. Kümmekond mässulist aga arreteeriti, nende hulgas ka Aleksander Ellam ja tema noorem vend Johan Ellam, kuid Aleksander Ellam põgenes 1. jaanuaril 1925 teel Kuressaare vangimajja. Põgenemine toimus vahepeatuse ajal Laimjala vallamaja õuel, kui Ellamil õnnestus konvoeerijate valve alt ööpimeduse varjus ära joosta.[2]

Tagaotsimine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast vahi alt põgenemist tegutses Ellam illegaalselt Saaremaal koos mõttekaaslase Aleksander Muiga, kuni viimase vangistamiseni 1926. aastal, misjärel sai Ellam Saaremaa kommunistide organisatsiooni juhtiks.

Ellami kinnipidamiseks korraldas politsei koos Kaitseliiduga ridamisi haaranguid. 3. jaanuari 1929 õhtul korraldati Orissaare jaoskonna konstaabel Toomas Kaasiku informatsiooni alusel varistus Reina asunduses, kuna oli teada, et Ellam külastas sageli asunik Aava elukohta. Kaitseliitlaste ja politseinike varitsuse käigus sai konstaabel Kaasik kahest kuulist reide haavata, ta viidi esialgu Kuressaare haiglasse ja sealt Tallinna, kus ta 28. märtsil suri. Kohapealt leiti teepervelt vaid Ellami poolt põgenemisel mahajäetud saapad ja moonakott.[3]

24. oktoobril 1933 teostas kohalik Uuemõisa rajooni konstaabel Hendrik Turu varastatud kraami leidmiseks läbiotsimise Ellami viimases konspiratiivkorteris Kapra külas (endine Koigi asundus) Aadu talus. Läbiotsimise käigus avastati ka Ellam, puhkes tulevahetus, milles Ellam tabas Turut kaela ja kätte, mispeale viimane end pikali viskas ja surnut teeskles. Tagaotsitav Ellam väljus peidupaigast, kuid sai vastaselt kaks tabamust, ühe kõhtu, teise rindu, millesse suri.[4]

Aleksander Ellam maeti Levala apostliku õigeusu kalmistule.

Ellamit talus varjanute tunnistute kohaselt hakkas Aleksander Ellam end Aadu talus varjama Anastassia Mui kaasabil alates 1929. aastast, viibides seal vahel päevi, nädalaid ja isegi kuid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ERA 927-1-284 (Ellam, Aleksanderi süüdistus 1919. a veebruaris Saaremaa ülestõusust osavõtmises)
  2. ERA 70-2-649, l. 13-13p (süüdistusakt Aleksei Mihkli p Treimann’i ja Vassili Aleksei p Kommel’i kohta, dets 1925)
  3. Meie Maa nr 4, 10.01.1929 - Jaht kommunisti peale
  4. Vassili Riis. Kolmandat teed ei ole. Tallinn, 1960, lk 150-151.


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]