Alcatrazi föderaalvangla

Alcatrazi föderaalvangla

Alcatrazi hoov 2019. aastal

Alcatrazi föderaalvangla (tuntud ka kui lihtsalt Alcatraz ning samuti hüüdnime all Rock 'Kalju') oli ülirangete turvameetmetega föderaalvangla USA-s San Francisco lahes paikneval Alcatrazi saarel, umbes 2 km kaugusel San Franciscost. Vangla töötas 11. augustist 1934 kuni 21. märtsini 1963.

1861. aastal rajati saarele sõjaväevangla, kus kandsid karistust sõjaväelased, kes olid rikkunud armee reegleid ja eeskirju. 1933. aastal hoonet ajakohastati ning 1934. aastal hakkas seal tööle föderaalvangla. Kuna vanglas rakendati ülikarme turvameetmeid ja saart ümbritsesid San Francisco lahe võimsad külmad vood, pidasid vanglaametnikud Alcatrazi täiesti põgenemiskindlaks ning USA kõige turvalisemaks vanglaks.

Alcatrazi föderaalvangla oli mõeldud eriti ohtlike kinnipeetavate jaoks. Aastate jooksul kandis seal karistust võimalik et lausa 1576 Ühendriikide kurjategijat, sealhulgas Al Capone, Robert Franklin Stroud (kes sai kuulsaks kui Alcatrazi linnumees), George Kelly, Bumpy Johnson ja Alvin Karpis (keda tunti hüüdnime Creepy all ning kes viibis Alcatrazis kauem kui ükski teine kinnipeetav). Alcatrazis elasid ka vanglatöötajad ja nende pereliikmed.

29 aasta jooksul tehti vähemalt 14 põgenemiskatset. Kõige vägivaldsemat, mis toimus 1946. aasta mais, hakati nimetama Alcatrazi lahinguks. 1937. aasta 16. detsembril põgenesid paksu udu varjus vanglast Theodore Cole ja Ralph Roe ning neid ei tabatudki. 1962. aasta juunis põgenesid Frank Morris, John Anglin ja Clarence Anglin. Nad valmistasid papjeemašeest ning juuksuritöökojast näpatud juustest inimpead, mille asetasid põgenemisööl vooditesse. Vanglast põgeneti läbi seina uuristatud aukude. Saarelt lahkuti vihmamantlitest valmistatud kummipaadiga, mille tükke leiti hiljem rannast. Pärast meeste kadumist kuulutati välja laiaulatuslikud otsingud, kuid neid ei leitudki.

Alcatrazi vangikongid

Tänapäeval on endine föderaalvangla avatud kui muuseum ning see on üks suurimaid San Francisco turismiobjekte, mida käib vaatamas ligi 1,5 miljonit külastajat aastas. Alcatraz kuulub Kuldvärava riikliku puhkeala (Golden Gate National Recreation Area) koosseisu ning seda haldab rahvusparkide teenistus (National Park Service).

Algusaastad

Esimesed 137 vangi toodi Alcatrazi föderaalvanglasse 11. augustil 1934 Kirde-Kansases asuvast Leavenworthi vanglast. Lisaks neile olid esimeste kinnipeetavate seas 32 varem USA sõjaväevanglas viibinud vangi. 30. juuniks 1935 oli kinnipeetavate arv tõusnud juba 242-ni. Vangla esimesel aastapäeval täheldas USA vanglate büroo: "Tänu selle asutuse loomisele on nüüd olemas turvaline koht eriti ohtlike kurjategijate kinnipidamiseks, samuti on paranenud distsipliin teistes vanglates. Suuremaid rikkumisi pole terve aasta jooksul olnud."

Alcatrazi vahitorn

10. jaanuaril 1935 toimus saarel tormist tingitud maalihe, mis põhjustas ka vangla töökoja lihkumise. Pärast seda algasid kogu saarel suured ümberehitused. 1936. aastal tugevdati saart ümbritsevat kivivalli ning vangla katusele püstitati valvetorn. Samal kuul ehitati kasarm ümber 11 korteriks ja 9 üksiktoaks (saarel elas selleks ajaks 52 vanglaametnike perekonda, sealhulgas 126 naist ja last). Järgmiste aastate jooksul tehti veel hulk ehitustöid, millega saadi ühele poole 1941. aastaks. Ehituskulud olid kokku 1,1 miljonit dollarit. Väärib märkimist, et maalihkes kannatada saanud tehas, kus kinnipeetavad tööd tegid, oli väga tootlik: Teise maailmasõja ajal valmistati seal USA sõjaväele üle 60 000 lastivõrgu, samuti vormirõivaid jm.

Töö- ja olmetingimused

Juhtkonna tööruumid asusid vangla sissekäigu lähedal. Seal asus ka vanglaülema kontor, mis oli tolle aja kohta üpris moodne – sisustusse kuulus nii telegraafiaparaat, kirjutusmasin, raadiosideaparatuur kui ka telefon. Esimene vanglaülem oli James A. Johnston, kelle järel olid aastate jooksul selles ametis veel Edwin B. Shope, Paul J. Madigan ja Olin G. Blackwell. Sealsamas asusid teistegi töötajate kontorid, samuti külastusruum, raamatukogu ja juuksuritöökoda.

Vanglas oli algselt 155 töötajat, kes olid saanud küll väga hea turvaalase väljaõppe, kuid polnud läbinud mingit rehabilitatsiooni koolitust. Üldiselt töötasid valvurid 8 tundi päevas 5 päeva nädalas. Uue valvuri töötasu oli 1948. aasta detsembris 3024,96 dollarit aastas. Iga söögikorra eest tuli maksta 25 senti ning üüri maksti saarel 10–43 dollarit olenevalt korteri ja leibkonna suurusest.

Kolmekorruselises vanglahoones oli neli kongide plokki (A-, B-, C- ja D-plokk). Kongid olid enamasti mõõtmetega 1,5 x 2,7 m ega pakkunud mingisugust privaatsust. Kogu sisustuseks oli ilma tekita voodi, laud, külmaveekraaniga valamu ja tualetipott. D-plokk oli mõeldud ohtlikematele kinnipeetavatele ja selle lõpus oli 6 kartserit, kus halvasti käitunud vange rängalt karistati. B- ja C-plokis oli kokku 336 kongi. Vanglas oli 36 segregatsioonikambrit, kus elasid näiteks afroameeriklased, kes olid rassilise väärkohtlemise ohu tõttu teistest eraldatud. Kaks kambrit C-ploki lõpus olid kasutusel vanglatöötajate tualettruumidena. Vangla koridorid olid nimetatud Ameerika kuulsate tänavate järgi, nagu näiteks Broadway Avenue ja Michigan Avenue.

Vanglal oli ka haigla, mis oli rajatud juba sõjaväevangla aegadel 19. sajandi lõpuosas. Haigla asus söökla kohal teisel korrusel. Mõned vangid viibisid seal ravil aastaid, kuulsaimad neist Stroud ja Al Capone.

Söökla

Alcatrazi söökla asus saare keskosas ning seal sõid peale vangide ka kõik vanglatöötajad. Söökla mahutas 250 inimest ning söödi kaheteistkohaliste, hiljem neljakohaliste laudade taga. Hoone teisel korrusel asus haigla ning ruum, kus kinnipeetavad said nädalavahetustel filme vaadata.

Sööklas oli kindel kord, mis sisaldas vilesüsteemi. Vilega anti märku, kes tuleb sööma, kuhu keegi istub ning millal võib sööma hakata. Süüa anti vangidele kolm korda päevas. Hommikusöök algas kell 6.55, lõunasöök 11.20 ja õhtusöök 16.25. 20 minuti jooksul võidi süüa nii palju, kui sooviti, kuid toitu ei tohtinud üle jätta, sest muidu võis teatud õigustest ilma jääda.

Lõpuaastad

1950. aastateks oli vangla elutingimusi parandatud ning kinnipeetavatel oli võimalus näiteks filme vaadata, pilli mängida ja raadiot kuulata. Sellegipoolest oli see paljude arvates Ühendriikide kõige karmim vangla. Kahtlemata oli see kõige kulukam – 1959. aastaks olid asutuse ülalpidamiskulud kolm korda kõrgemad kui keskmise USA vangla omad. Lisaks oli hoone soolase mereõhu ja tuule koosmõjul kõvasti lagunenud ning remont pidi minema maksma 5 miljonit dollarit. 1958. aastal tehti remondiga küll algust, kuid juba kolme aasta pärast tõdeti, et see on lootusetu ettevõtmine. Vangla suleti 1963. aastal eelkõige suurte ülalpidamiskulude tõttu, kuid oma osa mängis ka 1962. aastal aset leidnud suur põgenemine, mistõttu oli asutus põhjaliku uurimise all.

Kirjandus

• Wellman, Gregory L. (2008). A History of Alcatraz Island: 1853–2008. Arcadia Publishing. ISBN 978-0-7385-5815-8.