Alan Goldman

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Alan H. Goldman on USA filosoof. Tema uurimisvaldkonnad on epistemoloogia, eetika, esteetika ja õigusfilosoofia.

Ta on olnud Miami Ülikooli õppejõud ning oli 2002. aastast College of William & Mary professor.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Lihtsalt seks[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Plain Sex" (1977) määratleb Goldman seksi soovi kaudu saada naudingut füüsilise kontakti kaudu teise inimesega.

Võiks arvata, et seks (erinevalt pornograafiast) ei vaja mõisteanalüüsi, sest me peaksime teadma, mis see on, ning oskama vähemalt paradigmaatilistel juhtudel suguiha ja seksi raskusteta ära tunda. Filosoofiat on siin siiski tarvis kas või sellepärast, et seksi mõiste on ühiskonna moraaliteadvuse ja ühiskondliku teadvuse keskmes. Mõistlik vaade seksi suhte kohta moraaliga, perverssusega, ühiskondliku reguleerimisega ja abieluga nõuab seksi mõiste mõistlikku analüüsi, mis ei alahinda selle loomalikku naudingut ega ülehinda selle tähtsust väärtuste seas. Nagu mujalgi moraalifilosoofias, on küsimused siin ühtaegu mõistelised ja normatiivsed. Seksi mõiste määrab osalt moraalse vaate sellele, aga filosoofias tuleb sõnastada seksi mõiste, mis vastaks seksi moraalsele staatusele. Nagu mujalgi, on siin tarvis reflektiivset tasakaalu, mida seni pole saavutatud. Et seks, nagu teisedki loomulikud talitlused, nagu söömine, on kattunud kultuuri, moraali ja ebausu kihtidega, siis on seda raske käsitada selle lihtsaimal kujul. Aga osalt just sellepärast saab hakata mõistelise tasakaalu poole liikuma ainult alustades mõtlemisega lihtsalt seksist.

Goldmani meelest on seksi filosoofias kuni viimase ajani vääriti käsitletud, ja ta kritiseerib "vahendi ja eesmärgi analüüsi", mis omistab seksile paratamatu välise eesmärgi või otstarbe, olgu see siis paljunemine, armastuse väljendamine, lihtne suhtlemine või isikutevaheline teadlikkus. Seksi analüüsitakse vahendina mõne niisuguse eesmärgi jaoks, nii et tuleb välja, et suguiha on soov paljuneda, armastada, olla armastatud või teistega suhelda. Kõik sellised definitsioonid viivad valearusaamadeni seksi suhte kohta perverssuse või moraaliga: seks, mis ei sobi mõnda neist mudelitest või ei täida mõnda neist otstarvetest, on kuidagi hälbeline või puudulik.

Goldmani alternatiivse, lihtsama analüüsi järgi on suguiha soov puutuda kokku teise inimese kehaga ja saada sellest naudingut; seksuaalne tegevus on tegevus, millel on kalduvus tegevuse subjekti sellist soovi täita. Aristotelesel ja Joseph Butleril oli õigus, et nauding on tavaliselt tegevuse kõrvalsaadus, mitte selle eesmärk, kuid seksi puhul pole see nii selge. Iha teise inimese keha järele on põhiliselt iha naudingu järele, mida füüsiline kokkupuude toob. Aga see pole iha konkreetse aistingu järele lahus selle kausaalsest kontekstist, aistingu järele, mida võib saada ka teisiti. Tundub, et selline definitsioon on parem kui katse loetleda või määratleda konkreetseid seksuaalseid tegevusi, sest suudlemine, embamine, masseerimine, käest kinni hoidmine ja paljud teised tegevused võivad olla seksuaalsed või mitte sõltuvalt kontekstist ning konkreetsemalt eesmärkidest, soovidest ja vajadustest, millele need vastavad. Niisugune üldine definitsioon hoidub ka orgasmi kui suguiha eesmärgi ülerõhutamisest ja genitaalse seksi kui seksi ainsa normi ülerõhutamisest. Selles definitsioonis on tähtis, et suguiha ja seksuaalse tegevuse eesmärk on füüsiline kokkupuude ise, mitte miski muu, mida füüsiline kokkupuude võib väljendada. Seevastu "vahendi ja eesmärgi analüüsid" postuleerivad eesmärke, mis Goldmani arvates on lihtsa seksi suhtes välised, ning käsitavad seksi vahendina nende eesmärkide teenistuses. (Normaalse) suguiha minimaalne kriteerium on soov teise inimesega füüsiliselt kokku puutuda, kuid see pole normaalse soovi seksuaalsuse tarvilik ja piisav tingimus.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]