Aju tõrres
Aju tõrres ehk vaadiaju on filosoofiline mõtteeksperiment, millega tõstatatakse muuhulgas küsimusi eetika, teadmiste ja inimolemuse osas.[1]
Mõtteeksperimendi sõnastas esimesena 1973. aastal USA filosoof Gilbert Harman.[2] Tänapäeval tuntakse seda sellisel kujul: kujutatakse ette inimest, kelle aju on kehast eraldatud ja asetatud eraldiseisvasse tõrde, kus selle neuroneid stimuleeritakse superarvuti abiga. Indiviid ei suuda vahet teha tõelisusel ja arvuti loodud simulatsioonil. Kuna pole välistatud, et ka mõtteeksperimendi sooritaja on vaid aju tõrres, soosib see kartesiaanlikku skeptitsismi kui filosoofilist meetodit.[1]
Kuigi on olemas ka vanemaid analoogseid mõtteeksperimente, on aju tõrres üle palju arutletud ning on esitatud ka argumente, mis näitavad, miks mõtteeksperimendi sooritaja ei saa olla aju tõrres.[1]
Päritolu ja sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Esmakordselt postuleeris aju tõrres mõtteeksperimendi USA filosoof, Princetoni ülikooli õppejõud Gilbert Harman oma 1973. aastal avaldatud monograafias "Thought" ["Mõte"].[2] "Mõtte" sissejuhatuses sedastab Harman, et kuigi lugejale tundub ja näib, et ta on mingis kindlas olustikus ja loeb seda teost, sobivad ka muud hüpoteesid: näiteks võib tegemist olla unenäoga või on tegelik inimene teadvuseta ajukirurgi laual, kes suure arvuti abiga tema ajukoort stimuleerib. Samuti toob ta välja võimaluse, et tollel katsealusel pole kehagi: näiteks võis ta sattuda õnnetusse ning säilida pruukis vaid tema aju, millele esitatakse "linti" 20. sajandist.[3]
Tänapäeval, nagu nimigi ütleb, tuntakse mõtteeksperimenti kergelt muutunud kujul: subjekti aju on asetatud tõrde ning seda stimuleerib neuronite külge ühendatud elektroodide kaudu superarvuti. Aju tõrres on peamiselt mõeldud välja toomaks skeptitsistlikku argumenti, et seni, kuni subjekt ei ole kindel, et ta ei ole kõigest aju tõrres, ei saa ta ka midagi kindlat väita ennast ümbritseva maailma kohta (kuna tegemist võib olla arvutisimulatsiooniga). Selle kaudu tõstatatakse ka küsimus teadmiste olemasolu, olemuse ja tähenduse kohta.[1]
Seotud mõtteeksperimendid
[muuda | muuda lähteteksti]- Avicenna hõljuv mees – Avicenna (Ibn Sina) sõnastatud mõtteeksperiment hinge olemasolu tõestamiseks. Ta väidab, et isegi keegi, kes hõljuks õhus füüsilise maailmaga kontakti omamata, oleks enesest teadlik ja saaks kinnitada enda olemasolu, aga oma jäsemete või siseorganite olemasolu mitte.[4]
- Platoni koobas – pärineb Platoni dialoogist "Politeia", kus Sokrates laseb vestluskaaslasel ette kujutada inimest, kes on lapsepõlvest saati olnud aheldatud koopasse, kus ta on näinud ainult lõkke abil talle sihilikult tekitatud varje. Ta väidab, et vangi jaoks kujuneks varjud reaalsuseks ning ta ei usuks tegeliku maailma tõelisusse, kui ta sinna viidaks.[5]
- Descartesi kuri deemon – pärineb René Descartesi 1641. aasta teosest "Metafüüsilistest meditatsioonidest". Esimeses meditatsioonis põhjendab Descartes vajadust süsteemselt kõiges kahelda argumendiga, et võib olemas olla kuri deemon, kes on pühendunud ainuüksi tema eksitamisele. Seetõttu ei pruugi välist maailma sellisena, nagu Descartes seda tunneb, olemaski olla.[6]
- Simuleeritud reaalsus – Hans Moraveci 1998. aasta artiklis "Simulation. Consciousness. Existence" ["Simulatsioon. Teadvus. Eksistents"] sõnastatud hüpotees, mille kohaselt võib kogu inimkond elada arvutisimulatsioonis.[7]
Poolt- ja vastuargumendid
[muuda | muuda lähteteksti]Poolt
[muuda | muuda lähteteksti]Aju tõrres on nähtud moodsa edasiarendusena Descartesi kurjast deemonist, kuna mõlemad on põhjenduseks kartesiaanliku skeptitsismi rakendamisele.[2] Kartesiaanliku skeptitsismi kui filosoofilise meetodi kohaselt ei saa jõuda vääramatu ja ümberlükkamatu tõeni, kahtlemata absoluutselt kõiges.[6] Seda demonstreerib ka aju tõrres, kus vaatleja ei saa midagi niisama tõeks pidada, kuna see võib olla osa simulatsioonist.
Vastu
[muuda | muuda lähteteksti]USA filosoof Hilary Putnam esitas vastuargumendi ajule tõrres oma 1981. aasta teoses "Reason, Truth and History". Tema arutluskäigu aluseks on põhjusliku piirangu põhimõte: termin viitab objektile vaid siis, kui termini ja objekti vahel on sobilik põhjuslik seos. Näiteks, kui sipelgas peaks rannal jalutama nii, et tema jälgedest joonistub liivale juhuslikult Winston Churchilli portree, puudub põhjuslik seos ning ei saa väita, et sipelgas viitaks Churchillile. Selle põhjal väidab Putnam, et viidata ei saa kogemata. Edasi ta tõestab, et ükski tõrres oleva aju väide ei käi tegelikkuse objekti kohta, mistõttu kaob objekti ja termini vahelt põhjuslik seos ja kasutatud termin ei viita objektile. Seega ei käi ka terminid "aju" ja "tõrs" ka aju ega tõrre kohta, mistõttu oleks tõrres aju väide "Ma olen aju tõrres" põhjusliku piirangu tõttu väär. Viimast näitab Putnam vastuväiteliselt, rakendades põhjuslikku piirangut ja asjaolu, et mõtteeksperimendi püstituse järgi ei saa subjekt tunnetada, et ta on aju tõrres.[1][8]
USA filosoof Anthony Brueckner leidis oma 1986. aasta artiklis "Brains in a Vat" ["Ajud tõrres"], et kuna, nagu Putnam ise väidab, tõrres aju tõetingimused on ebastandardsed, tähendab see ühel vaadeldud alajuhtudest ka seda, et väite "Ma olen aju tõrres" väärus on ebastandardne. Ta täiendab Putnami argumenti, tuginedes enam faktile, et vaatleja ei saa tunnetada, et ta on aju tõrres.[1][9]
USA filosoof Ted Warfield esitas oma vastuväite ajule tõrres 1995. aastal artiklis "Knowing the World and Knowing our Minds" ["Maailma ja oma mõistuse tundmine"]. Tema argument näitab, toetudes Putnami Kaksik-Maa mõtteeksperimendile, et ajul tõrres ei saa tekkida arvamusi tegelikkuse objektide kohta, nagu näiteks "vesi on märg".[1][10]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Hickey, L.P. "The Brain in a Vat Argument". Internet Encyclopedia of Philosophy (inglise keeles). Vaadatud 28.10.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 Brendan Bernicker (28.01.2016). "Brain in a Vat" (inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.12.2016. Vaadatud 01.11.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Harman, G. (1973) Thought. Lk 5. Princeton University Press, Princeton. ISBN 9780691071886
- ↑ Rizvi, S.H. "Avicenna". Internet Encyclopedia of Philosophy (inglise keeles). 7. ptk. Vaadatud 28.10.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Coumoundouros, A. "Plato: The Republic". Internet Encyclopedia of Philosophy (inglise keeles). 1. ptk, alajaotus g. Vaadatud 28.10.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 6,0 6,1 Skirry, J. "Descartes, René". Internet Encyclopedia of Philosophy (inglise keeles). 3. ptk. Vaadatud 28.10.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Moravec, H. (1998). "Simulation, Consciousness, Existence" (inglise keeles). Vaadatud 28.10.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Putnam, H.W. (1981). Reason, Truth and History. 1. ptk, lk 1–21. Cambridge University Press, Cambridge. ISBN 9780521297769
- ↑ Brueckner, A. (1986). Brains in a Vat. Journal of Philosophy, 83(3): 148–167.
- ↑ Warfield, T. (1995). Knowing the World and Knowing our Minds. Philosophy and Phenomenological Research, 55(3): 525–545.