Ajalooline institutsionalism

Allikas: Vikipeedia

Ajalooline institutsionalism on üks poliitiliste süsteemide uurimiseks kasutatavatest lähenemistest. Antud lähenemise põhitees näeb ette, et kõiki tänapäevaste poliitiliste süsteemide protsesse mõjutavad aeg-ruumis kulgevad institutsioonid. Ajaloolise institutsionalismi lähenemine tugineb kahele teooriale - rajasõltuvusele ja punktueeritud tasakaalule.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitiliste süsteemide uurimiseks on mitu erinevat lähenemist – vana- ja uusinstitutsionalism, biheiviorism, strukturalism. Institutsionalismis on kesksel kohal poliitsüsteeme uurides erinevad institutsioonid ning nendevahelised seosed. Ajalooline institutsionalism on üks uusinstitutsionalismi alaliike, mis on 1980. aastatest alates olnud üks domineerivatest teoreetilistest lähenemisviisidest poliitikauuringutes. [1] Uusinstitutsionalism väidab, et kaasaegsed ühiskonnad koosnevad mitmetest omavahel võistlevatest ning poolautonoomsetest institutsionaalsetest kordadest. [2] Mõned teoreetikud arvavad, et ajalooline institutsionalism on välja kujunenud Lääne-Euroopa poliitika uuringutest. Uuringute keskmes ei asunud mitte formaalsed poliitilised institutsioonid, nagu konstitutsioonid. Institutsioonide all hakati mõistma hoopis mitteametlikke poliitilise mängu reegleid, organisatsioonilisi poliitkäitumise mustreid ja nii valitsusväliseid kui ka –siseseid organisatsioonilisi struktuure. [3]

Ajalooline institutsionalismi alustalaks on pika ajaperioodi jooksul välja kujunenud ning seetõttu tugevasti kinnistunud formaalsed ja mitteformaalsed reeglid, poliitilised struktuurid ning normid. Institutsioonide tekkimist ja arengut vaadeldakse ning analüüsitakse kui jätkuvat protsessi. Institutsioonid on oma olemuselt stabiilsed ja korduvad – taastootvad –, ehkki kohanduvad välikeskkonnale, mistõttu leiab neis pidevaid väikeseid muutusi. Lihtsamalt öeldes on tänapäevased poliitiliste süsteemide protsessid mõjutatud aeg-ruumis kulgevatest institutsioonidest. [4] Ajalooline institutsionalism tugineb kahele teooriale – rajasõltuvusele ja tsüklilisele tasakaalule. Rajasõltuvus näeb ette, et praegused muutused sõltuvad lisaks tänastele sündmustele ka eelnevatest ning on mõjutatud ajaloolisest rajast, mis tänaste institutsioonideni viisid. Tsükliline tasakaal otsib hetki ja kriitilisi olukordi, mis kulmineeruvad suurte institutsiooniliste muutusega.

Rajasõltuvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rajasõltuvuse ideed on kasutatud mitmes sotsiaalteaduses, nagu majanduses, poliitikas ja sotsioloogias. [5]

Rajasõltuvust on kirjeldatud kui kausaal-deterministlikku teooriat, mille kohaselt viivad eelnenud ning omavahel sõltuvuses olevad sündmused välja kindla resultaadini. Rajasõltuvuse teine määratlus on majandusalane. Piersoni konseptsioon rajasõltuvusest kui ratsionaalsest valikust näeb ette, et kindlalt rajalt lahkumine ei oleks otstarbekas. Targem ja ratsionaalsem on püsida kindlal rajal, mille sündmused korduvad ajas, kuna antud rajalt lahkumine maksaks liiga palju.

Ajaloolise institutsionalismi rajasõltuvuse järgselt on muutused keerulised, kuna riigi, poliitika, valitsuse ja organisatsioonide traditsioonid omavad liiga suurt mõju tänapäevastele arengutele. Kõik on minevikust ja protsessist sõltuvuses, mida pole lihtne muuta.

Katkestatud ehk punktueeritud tasakaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui ajaloolises järgnevuses ilmneb kriitiline olukord, mis sekkub rajasõltuvusse ning järjestikuste sündmuste seaduspärasusse, muutub poliitiline süsteem. Kriitiline olukord on tekitatud mingisuguse välise määraja poolt. Selle tulemusena toimub radikaalne muutus ning reformatsioon. Reformatsiooni tulemusena kinnistub uus tasakaal, mida nimetataksegi punktueeritud tasakaaluks.

Ajaloolises institutsionalismis on katkestatud tasakaalu teooriat kasutatud erinevate protsesside, nagu fašišmi aluste, sotsiaaldemokraatia, liberalismi, heaoluriikide arengu tõlgnedamisel. [2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Leppik, Lauri (2006) „Eesti pensionisüsteemide transformatsioon: Poliitika valikud ja tulemid“, lk. 6
  2. 2,0 2,1 Benson, Rodney (2006) „New Media as a „Jounalistic Field“: What Bourdieu Adds to New Institutionalism, and Vice Versa.“ Political Communication, 23(2), 188
  3. Kickert, Walter J. M.; van der Meer, Frans-Bauke (2008) „Small, slow, and Gradual Reform: What can Historical Institutionalism Teach us?“ International Journal of Public Administration, 34(8), 476-477
  4. Kuuse,Eveli (2010) „Arengukoostöö adressaatidest doonoriteks: mõjurid ja loogika Eesti, Läti, Leedu päästeametite näitel“ 23-26
  5. Malpass, Peter (2011) „Path dependence and the Measurement of Change in Housing Policy.“ Housing, Theory & Society, 28(4), 306

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

[1]