Adriaen de Vries
Adriaen de Vries (u 1556 Haag, Habsburgide Madalmaad – 1626 Praha, Tšehhi kuningriik) oli Hollandi päritolu maneristlik skulptor, kes tegutses peamiselt Itaalias ja Kesk-Euroopas. Ta on eelkõige tuntud enda pronksskulptuuride poolest.
| Adriaen de Vries | |
|---|---|
| Sündinud |
u 1556 Haag, Habsburgide Madalmaad |
| Surnud |
1626 Praha, Tšehhi kuningriik |
| Rahvus | Madalmaad |
| Tegevusala | Skulptuur |
| Kunstivool | Manerism |
| Tuntud teoseid | "Mercurius ja Psyche" |
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Adriaen de Vries sündis arvatavasti 1556. aastal Haagi linnas, mis kuulus tol ajal Habsburgide dünastia võimu alla. Tema isa Pieter Willemsz de Vries oli apteeker ning ema Margrietje riigikohtu juristi tütar. Adriaen de Vriesi pere oli jõukas, mis võimaldas talle hea hariduse. Ei ole teada, kuhu noormees õpipoisiks läks, kuid kuna tema õemees oli kullassepp, on võimalik, et ka Adriaen õppis seda.[1]
Itaalia periood[muuda | muuda lähteteksti]
Adriaen de Vries otsustas skulptorina õnne proovida Itaalias. Esimest korda mainitakse teda kunstnikuna 1581. aastal Firenzes, kus ta töötas skulptor Giovanni da Bologna (1529–1608) töökojas.[1] Giambologna töökoda oli üks suurimaid ja arenenumaid Euroopas, seega võib arvata, et seal töötades omandasid kunstnikud head oskused. Adriaen de Vriesi peamine vastutusala oli ilmselt metall. Ta osales koos Giambolognaga mitmetes suurtes projektides, sealhulgas ka Genovas asuva Grimaldi kabeli pronksskujude ja reljeefide loomisel. Pärast Giambologna töökojast lahkumist, kui Adriaen de Vriesist oli saanud osav pronksskulptor, asus ta 1586. aastal tööle Pompeo Leoni assistendina Milanos. [1] Sellel perioodil osales Hollandi skulptor Hispaania kuninga residentsi El Escoriali peaaltari loomisel.[2]
Tellimused Kesk-Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
1587. või 1588. aastal pakkus Savoia hertsog Carlo Emanuele I Adriaen de Vriesile kohta õukonna skulptorina. See periood jäi aga lühikeseks, sest juba 1589. aastal asus ta esimest korda tööle Prahasse Saksa-Rooma keisri Rudolf II teenistusse. Prahas töötades valmistas ta mitu meisterlikku keisri büsti ja tuntud pronksskulptuuride grupi Mercurius ja Psyche (1593).[1] 1595. aastal viibis de Vries taas Itaalias (seekord Roomas ja Vatikanis), kus ta tutvus oluliste antiikskulptuuridega ning õppis neid jäljendama. Tema hilisematel töödel on näha sarnasusi näiteks Belvedere Apolloni ja Lakoonigrupiga. [1] Järgnevad aastad viisid ta Prahasse naasmise asemel hoopis Saksamaale, Augsburgi, kus skulptoril valmisid kaks tänini säilinud purskkaevu – Mercurius (1599) ning Herakles ja Hydra (1597–1602). Augsburgi meisterlikud pronkskujudega purskkaevud tõid nii linnale kui ka skulptorile palju kuulsust.[1]
Pikaajaline teenistus Böömimaal[muuda | muuda lähteteksti]
Samal ajal kui Adriaen de Vriesil oli teine purskkaev pooleli, kutsus Rudolf II skulptori tagasi Prahasse ja määras ta 1601. aastal Kammerbildhaueriks. Selle kõrge auastmega õukonnas said Adriaenile osaks mitmed privileegid, sealhulgas hea palk.[1] Järgnevatel aastatel valmistas kunstnik pigem väiksemaid pronksskulptuure ja teadaolevalt ka stukk- või terrakotafiguure valitseja eluruumidesse.[2] 1603. aastal valminud Saksimaa vürsti Christian II portreed võib pidada üheks esimeseks varabarokseks valitsejast loodud portreeks. Selle meisterlikkus seisneb draamatilisuses, kolmemõõtmelisuses ja psühholoogilises täpsuses.[1] Pärast Rudolf II surma 1612. aastal sai skulptorist keisri noorema venna Matthiase õukonna liige, kuid teoseid sellest perioodist teada ei ole. Tema elu viimasest kümnendist, mil ta hakkas vastu võtma tellimusi välismaalt, on teada näiteks monumentaalne purskkaev Frederiksburgi platsil Taanis (1615–1617). [1]1621. aastal valmisid tal Berliinis asuvad elusuurused skulptuurid Venus ja Adonis (1621) ja Sabiinitaride röövimine (1621).[2] Adriaen de Vriesi viimaseks suureks tellijaks oli krahv Albrecht von Wallenstein, kelle palvel valmisid Valdštejni lossi aeda mitmed pronksfiguurid. Kuulsaim neist on tänaseks Stockholmis asuv Laokoon ja tema pojad (1623–1626).[1] Adriaen de Vries suri 1626. aastal Prahas.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Adriaen de Vriesi võib pidada põhjamaise manerismi esindajaks. Tema looming koosneb peamiselt reljeefidest, portreebüstidest, monumentaalsetest purskkaevudest, aiaskulptuuridest ja ka väiksematest figuuridest.[3] Kõige tihedamini kasutas kunstnik materjalidest pronksi. Adriaeni varased skulptuurid, millel on tunda suuremaid Giambologna mõjutusi, on nurgelisemad, üksikasjalikumad ja hoolikalt poleeritud. Hilisemad teosed on voolavamad ja spontaansemad, neis leidub töötlemata abstraktseid alasid ja samuti kolmemõõtmelisi piirkondi. Näiliselt lõpetamata figuure leiab näiteks Valdštejni lossi jaoks loodud töödest.[1] Kuna pronks oli raske ja kulukas materjal, loodi 1600. aastatel tihti seest õõnsaid skulptuure. On teada, et ka Adriaen de Vriesi skulptuurid on seest õõnsad. See oli saavutatav tänu aeganõudvale protsessile, mis eeldas vaha kasutamist modelleerimisel. Vries oli tuntud suurepärase modelleerijana.[3]
Märkimisväärne osa Adriaen de Vriesi skulptuuridest asuvad tänapäeval Rootsis Drottningholmi lossis De Vriesi muuseumis, mis sattusid sinna Kolmekümneaastase sõja käigus. Samuti leidub Adriaeni skulptuure ka Rootsi Rahvusmuuseumis. [4] Hollandis asuva Rijksmuseumi kollektsiooni kuulub kõige viimane Vriesi loodud teos Bakhant (1626), mis oma dünaamilisuse ja spontaansusega demonstreerib autori innovatiivset lähenemist skulptuurile.[5]
Adriaen de Vries oli uuenduslik skulptor: suur osa tema töödest on äärmiselt voolavad. Kaasaegsed kunstnikud olid skulptuure luues üksikasjalikumad ning detailsemad (sealhulgas Giovanni da Bologna), kuid Vries jättis osad alad näiliselt tahumata. Karm ja spontaanne modelleerimine muutsid Vriesi skulptuurid palju dünaamilisemaks ja dramaatilisemaks. [6] Üks suurepärane näide näiliselt liikuvast skulptuurigrupist on Mercurius ja Psyche. Teose figuraalne kompositsioon on väga kompleksne ning vaadeldav mitmest erinevast küljest. [6] Kui Giambolognat võib pidada renessansi esindajaks, siis Adriaen de Vriesi skulptuurides on märgata juba barokseid jooni. Tema loodud Christian II portree on üks esimesi varabarokseid valitseja portreesid. [1] Vriesi tähtsus kunstiajaloos seisnebki tema uuenduslikus suhtumises skulptuuri kompositsiooni – ta rikastas kaasaegset kunstimaastikku barokile omase dünaamilisuse ja spontaansusega.
Galerii[muuda | muuda lähteteksti]
-
Keiser Rudolf II portreebüst (1603) -
Purskkaev Drottningholmi palees -
Mercurius ja Psyche (1593) -
Skulptuur Valdštejni lossis
.jpg)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Scholten, Frits (1998). Adriaen de Vries, 1556–1626 (inglise). Rijksmuseum, Amsterdam; Nationalmuseum, Stockholm; The J. Paul Getty museum, Los Angeles; Waanders publishers, Zwolle. Lk 13–41.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Turner, Jane (1996). The Grove Dictionary of Art vol. 32 (inglise). Oxford: Oxford University Press. Lk 730–731.
- ↑ 3,0 3,1 Pincus, Debra; National Gallery of Art, toim-d (2001). Small bronzes in the Renaissance: proceedings of the Symposium "Small Bronzes in the Renaissance" ... held 4–5 December 1998 in Washington. Studies in the history of art. New Haven, Conn.: Yale Univ. Pr. ISBN 978-0-300-09042-0.
- ↑ "Adriaen de Vries in Swedish Public Collections". CODART (Ameerika inglise). Vaadatud 7. novembril 2023.
- ↑ "Bacchant, 1626". Rijksmuseum (inglise). Vaadatud 7. novembril 2023.
- ↑ 6,0 6,1 "Adriaen de Vries, 1556-1626, Imperial Sculptor". hnanews.org. Vaadatud 13. novembril 2023.