Aban

Aban
vene Абан
Aban augustis 2009
Elanikke	8618 (2021)
Koordinaadid	56° 41′ N, 96° 4′ E

Aban on alevik Venemaal Krasnojarski krais, Abani rajooni keskus. Asub Abani jõe ääres.

Asula rajati 1762. aastal. Aastatel 1964–2006 oli Aban alev. Peamine majandusharu on kivisöe kaevandamine.

Seosed Eestiga

Aastatel 1951–1954 elas Abanis kirjanik Jaan Kross (1920–2007). 1951–1953 oli tal ühine kodu Abanis Kustarnaja tänaval asuvas väikses majas koos Alma Vaarmaniga (1902–1992), kes oli 1935–1937 õppinud Moskvas Kirjandusinstituudis ja oli ilmselt esimene, kes Krossi kõige tugevamalt innustas ja kes talle oma ülikooliõpingutele toetudes õpetas kirjaniku praktilisi saladusi. Jaan Krossi enda kinnitusel, kirjades emale, polnud Krossi arvates kuni 1951. aastani teda sel määral suutnud ei ema ega kirjaniku esimene abikaasa, hiljem tõlkijana tuntuks saanud Helga Viira (1920–2002; kuni 1940 Helga Pedusaar, 1940–1949 Helga Kross ja edasi kuni elu lõpuni Helga Viira) teda oma kirjaniku andesse sedavõrd uskuma panna, kui suutis seda teha Alma Vaarman. Alma Vaarman võttis aastatel 1951–1953 Abanis enda kanda Jaan Krossi nii materiaalsed- jm (majandus)mured (kuni 95%, nagu kirjanik tunnistas kirjades asumiselt oma emale). Selline olukord võimaldas asumisel olnud noorel mehel end tõesti iga päev vähemalt päeva teisel poolel (füüsilist jaksu nõudev tööpäev Abanis ehk leivatöö algas vara hommikul kell 4, aga kestis seetõttu vaid lõunani) nendes oludes ikkagi väga turvaliselt tunda. Tulevane kirjanik sai juba Siberis asumisel olles pühendada oma vaba aega enda vaimsele arendamisele ja -kirjanduslikele katsetustele.

1953. aastal ostis Jaan Kross Abanis juba oma maja Gontsarnaja tänaval (e.k. pottseppade tänaval), kuhu ta kolis samas asumisel asunud ja alles Eestisse naasmise järel end tõlkijana teostanud Helga Susanna Roosiga (1917–1998), kellega Kross oli ametlikult abielus aastatel 1954–1958 ja sel ajal kandis Helga Roos Helga Susanna Krossi nime. Nagu kinnitavad Jaan Unduski publikatsioonid, Jaan Krossi kutseliseks kirjanikuks saamine algas kindlasti juba asumisel viibimise ajal Abanis ja mitte alles Eestisse naasmisel aastal 1954. Eestis enne aastat 1940 Jaan Krossi kirjanduslikke katseid tuleks lugeda tema tervikeluloo taustal ikkagi pigem eneseotsingute ajaks ja oma kirjandusliku võimekuse kompamiseks. Kuigi Eestis oli juba enne aastat 1940 kujunenud esimene põlvkond meie professionaalseid kirjanikke, kes elatusid vaid kirjandusest (Vilde, Tammsaare, Luts jt), aga 1938–1944 juristiks õppinud (need aastad küllalt segased, et oleks saanud nii hea juurahariduse, kui said näiteks need, kes õppisid juurat Tartus 1932–1939 ja samas veidi veel ähmaste humanitaarsete huvidega Jaan Kross polnud kindlasti veel nii enesekindel, et oleks suutnud end kujutada Eestis vaid kutseliselt kirjandusliku tegevusega tegelejana. Küll oli kutselise kirjaniku (finantseerituna riigi jaoks, vähemalt eelarvelise raha eraldamisel ka kui ideoloogiatöötajad) kutse olemas juba aastaks 1940 NSV Liidus. Alma Vaarman oli õppinud ise just taolises kirjanikke õpetavas kõrgkoolis Moskvas 1935–1937 ja sai 1951–1954 Jaan Krossi Abanis olles kindlasti taolisele eneseteostusele innustada. Alma Vaarman kui ka Jaan Kross aastatel 1951–1954 kindlasti ei näinud ja ei saanudki eriti ette näha, et NSV Liit vähemalt mingis lähemas tulevikus võiks laguneda. Nende mõlema eluperspektiive juhtis vähemalt asumisel oleku ajal pigem lootus, et kunagi asumiselt vabaneda ja ehk mõte, kuidas end NSV Liidus olemasolevas süsteemis nendele antud võimaluste piires kuidagi paremini paigutuda.

(Jaan Undusk. Jaan Krossi nurjunud katse saada nõukogude kirjanikuks. Asumisaastad 1951–1954. – Tuna, 2017, nr. 2, lk. 54–74; Jaan Undusk. Jaan Krossi tagasitulek Eesti NSV-sse. – Tuna, 2017, nr. 4, lk. 108–117; Jaan Krossi kirjavahetus Alma Vaarmani ja Huko Lumetiga aastail 1951–1954. – Tuna, 2017, nr. 2, lk. 75–90; nr. 3, lk. 97–118; nr. 4, lk. 79–107). Jaan Unduski andmetel Jaan Krossi tähtsamateks algupäranditeks, millel kallal Jaan Kross just Abanis töötas, olid värssromaan "Tiit Pagu," mida asus Jaan Kross kirjutama juba 1951 suvel või varasügisel nagu selgub kirjaniku kirjadest emale (ilmunud esmakordselt 2020 Loomingu Raamatukogus nr. 1-3), Ameerika teemaline sotsiaalkriitiline neljavaatuseline näidend "Marc Edfordi kaitsekõne" (säilinud käsikirjana kirjaniku perekonna arhiivis) ja poeem "Gameś" (säilinud käsikirjana kirjaniku perekonna arhiivis), mida kirjutas ilmselt juba aastast 1952. (Jaan Undusk, Loomingu Raamatukogu, 2020, nr. 1-3, lk. 146).

Jaan Krossi elukaaslaseks ja loominguliseks innustajaks olnud Alma Vaarman jäi Abani asumisele kuni 1956. aastani, kui ta sai võimaluse Eestisse naasta. Kuid Krasnojarski krais alanud loominguline koostöö Alma Vaarmani ja Jaan Krossi vahel jätkus Eestisse naasmise järel, mida kinnitab, et juba 1957. aastal ilmus raamatuna nende ühine uurimus – Jaan Kross, Alma Vaarman. Tallinna proletaarse teatri ajaloost I. Tallinn: Eesti NSV Teatriühing, 1957, mis mõlema autori ametlikus bibliograafias esimene suurem publikatsioon. Kas taolise teose koostamist võisid Alma Vaarman ja Jaan Kross kuidagi kavandada veel Abanis asumisel viibimise ajal, vajaks veel uurimist.

Abani piirkonnas olid kuni 1930. aastate NSV Liidus läbi viidud repressioonideni ka eestlaste külad, kuid Jaan Krossi Abani saabumise ajaks polnud neid ilmselt eriti palju järele jäänud. Kui arvestada Siberi avarusi, siis vaid umbes 40 kilomeetrit Abanist edelas asuvas Kanskis toimus 24. juulil 1938 eestlaste massiline hukkamine (76 eestlast ja üks lätlane) ja 22. augustil 1938 hukati samas veel 70 eestlast, kes olid elanud Krasnojarski krai Rõbinski rajoonis). Aastatel 1961–1962 oli Kanskis väljaõppel sealses lennukoolis meie hilisem kaitseminister Enn Tupp.