Aalto-1

Allikas: Vikipeedia
Aalto-1
Aalto-1, flight model (2) crop.jpg
Aalto-1 mudel 2016. aasta märtsis.
Organisatsioon Aalto Ülikool
Kaaslane Maa
Stardi aeg 23. juuni 2017
Kanderakett PSLV-C38
Missiooni kestus 2 aastat (planeeritud)
COSPAR ID 2017-036L
SATCAT 42775
Mass 3,9 kg
Orbiidi elemendid
Inklinatsioon 98,28°
Apogee 720 km
Perigee 450 km
Tiirlemisperiood 99,19 min


Aalto-1 on Soome teaduslik nanosatelliit, mille ehitasid Helsingi Aalto Ülikooli õpilased.

See on kuupsatelliit. Päikese jõul töötava Aalto-1 mass on umbes 4 kg ning selle mõõtmed on 34×10×10 cm. Satelliidi eeldatav eluiga on kaks aastat. Algselt oli aparaadi orbiidile lähetamine planeeritud aastasse 2013. Aalto-1 start toimus kanderaketiga PSLV-C38 Indiast 23. juunil 2017. Aalto-1 on esimene täielikult soomlaste juhtimisel valminud satelliit.

Projekti ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aalto-1 projekiga alustati aastal 2010, mil viidi läbi esialgsed teostatavuse uuringud. Need uuringud viidi läbi ülikooli kosmosetehnoloogiakursuse osana. 2011. aastal järgnes uurimusele esialgse disaini avaldamine. Aastal 2012 viidi läbi põhjalik disaini analüüs.[1] Projekti käigus on moodustatud Aalto Ülikooli sisene interdistsiplinaarne koostöövõrgustik. Meeskonda kuulus liikmeid viiest erinevast Ülikooli osakonnast. Lisaks moodustati konsortsium, kuhu kuuluvad mitmed Soome ülikoolid ning kosmosetööstuse ettevõtted. Konsortsiumi tuumiku moodustavad Aalto Ülikool, VTT, Helsingi Ülikool, Turu Ülikool ning Soome Meteoroloogiainstituut. Lisaks tehti projekti käigus koostööd teiste riikide ülikoolidega, sealhulgas Tartu Ülikooliga.[2][3] Aparaat läbis kõik vajalikud testid, sealhulgas vibratsioonitestid, termilise vaakumi testi ning tarkvaratestid.[2][3]

Teaduslik missioon[muuda | muuda lähteteksti]

Missiooni üheks tähtsamaks eesmärgiks on testida kosmoses elektrilist päikesepurje. Aalto-1 elektrilise päikesepurje eksperimendi käigus tahetakse katsetada mitmest jätkest koosnevat päikesepurje ning testida elektrostaatilist jõudu, mida avaldab purjele ionosfäärilise plasma voog. Samuti tahetakse testida elektrostaatilist plasmapidurit. Tegemist on päikesepurje kontseptsioonil põhineva tehnoloogia, mille eesmärgiks on eemaldada satelliit pärat tööaja lõppu orbiidilt. Seda selleks, et mitte tekitada kosmoseprügi.

Esimene elektrilise päikesepurje eksperiment viidi kosmosesse ESTCube-1 pardal aastal 2013. Selle katse käigus taheti mõõta purjele mõjuvat jõudu, aga mitte satelliiti orbiidilt alla tuua. Aalto-1 purjel on pikem jätke, seega saab tekitada suuremat elektrostaatilist tõmbejõudu, mis on piisav et tuua aparaat orbiidilt alla.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Aalto-1 – Summary". Aalto.fi. 2012. arhiveeritud algsest asukohast 23.12.2014. vaadatud 23.12.2014.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Aalto-1 nanosatellite project". wiki.aalto.fi. vaadatud 16.12.2016.
  3. 3,0 3,1 "Aalto-1: The Finnish Student Nanosatellite". directory.eoportal.org. vaadatud 16.12.2016.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]