2A3

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

2A3 Kondensator 2P

2A3 Kondensator.jpg

2A3 Tehnilised andmed
Pikkus  m
Laius   m
Kõrgus   m
Kaal 64  t
Kiirus maastikul ? km/h
maanteel 30 km/h
Käiguvaru maanteel ? km
maanteel km
Suurtükk 406 mm
mürsku
Kuulipildujad
padrunit
Soomus mm
Mootor tankidiisel
Mootori võimsus 750 hj
Meeskond 8 inimest

2A3 või 2A3 Kondensator 2P (vene k 2А3 «Конденсатор») on Nõukogude Liidus välja töötatud 406 mm liikursuurtükk, mille eesmärk oli tulistada tuumalaenguga mürske.[1] See oli vastuseks USA loodud aatomikahurile M65, mis oli tuntud ka Atomic Annie nime all.[2]

Eelulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude aatomiteadlased arvutasid 1950. aastate alguses välja, et suudavad luua tuumalaenguga suurtükimürsu, mille kaliiber on minimaalselt 400 mm. See oli suhteliselt lähedane traditsioonilisele suurtüki kaliibrile 16 tolli ehk 406 mm. Aastal 1954 hakati suurtükikonstrueerimisbüroos nr 34[1] (Grabini Konstrueerimisbüroo[2]) sellist suurtükki SM-54 nime all projekteerima. Selle projekti järgi valmistati salajases tehases nr 221 3. augustil[2] 1955 suurtükk ja sellega tehti proovilaskmisi.[1]

Veermik projekteeriti Kotlini Konstruktsioonibüroos Leningradis ja valmistati Kirovi tehases varjunime objekt 271 all.[2] Veermikul oli 8 paari rattaid, mootoriks 750 hj tankidiisel[1] ja vedrustus oli kohandatud väga suurt tagasilööki taluma.[2]

Kogu süsteem (veermik ja suurtükk) pandi kokku samuti Kirovi tehases ja esimene masin valmis 26. detsembril 1956. Relvasüsteem sai nimeks 2A3 ja kokku ehitati 4 sellist masinat.[1][2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tehtud katsed näitasid, et 570 kg kaaluv mürsk lendas kuni 25,6 km kaugusele.[1]

Avalikult näidati neid Moskvas 7. novembril 1957 toimunud oktoobripühade paraadil koos samaks otstarbeks mõeldud liikurmiinipildujate 2B1 Okadega.[1] Seal nägid liikursuurtüki ka lääne vaatlejad, kes pakkusid relva kaliibriks ekslikult 310 millimeetrit ja 2A3 NATO markeering oli seetõttu külma sõja lõpuni SU-310.[2]

2A3 oli vastus ameerika aatomikahurile M65 ning seda plaaniti kasutada linnade, vägede koondumisalade ja kommunikatsioonikeskuste pommitamiseks. Kuigi visuaalselt võimas, oli 2A3 kohmakas, seda oli suure kaalu tõttu raske transportida, laskemoona käsitlemine oli keeruline ja tugev tagasilöök lõhkus veermiku. Võrreldes uue taktikalise raketikompleksiga T5a Filin (NATO markeering FROG-1) oli 2A3 kallim ja lühema laskeulatusega. 2A3 ainuke eelis oli 5-minutiline laadimisaeg, mis on iseenesest küllaltki pikk, kuid siiski lühem kui Filini 30-minutiline laadimisaeg. Lisaks hoidis lääs aatomikahureid pidevalt sihikul.[2]

Pärast põhjalikke katseid saadeti liikursuurtülid suurtükiväe reservi ja need jäid sinna kuni 1960. aastate keskpaigani. Nikita Hruštšov eelistas üliraskete suurtükkide ja rasketankide asemel, mis olid iseloomulikud stalinistlikule perioodile, efektiivsemaid raketisüsteeme. Viimane säilinud 2A3 paikneb tänapäeval Relvajõudude Keskmuuseumis[2] (endine Nõukogude Armee Keskmuuseum[1]) Moskvas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Õun, lk 18–19
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 History, Development, and.. (veeb)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]