2007. aasta Prantsusmaa presidendivalimised
Prantsusmaa poliitika ja valitsemine |
2007. aasta Prantsusmaa presidendivalimised toimusid kahes voorus: esimene voor toimus 22. aprillil ja teine voor toimus 6. mail.
Esimene voor
[muuda | muuda lähteteksti]Teistest suuremad lootused olid neljal kandidaadil.
Valitseva erakonna Rahvaliikumise Liidu esimees Nicolas Sarkozy lubas valijatele ulatuslikku majandusreformi: maksude kärpimist, ametiühingute võimu vähendamist ja töötajate töökoormuse suurendamist. Ta tõotas eemalduda senise presidendi Jacques Chiraci poliitikast, karmistada kurjategijate karistusi ja piirata sisserännet.[1]
Tema peamine vastaskandidaat Ségolène Royal pooldas riikliku sotsiaalhooldussüsteemi säilitamist ja riigi sekkumist uute töökohtade loomiseks. Royal oli Prantsusmaa ajaloo esimene naine, kellel oli reaalne võimalus saada riigipeaks valitud.[1]
Eelmistel, 2000. aasta presidendivalimistel oli teise ringi Chiraci vastu jõudnud Rahvusrinde liider Jean-Marie Le Pen, kus lubas oma saavutust korrata. Tõsi, veel keegi polnud Prantsusmaa presidendivalimiste teises voorus suurema vahega lüüa saanud kui Le Pen.
Tsentristliku Ühenduse Prantsuse Demokraatia eest kandidaadil François Bayroul oleksid teises voorus olnud suured võimalused saada presidendiks valitud[1]. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et teises voorus võidaks ta nii Sarkozyd, Royali kui Le Peni. Kuid selleks, et teises voorus võita, tuleb kõigepealt saada teise vooru.
Valitsev president Jacques Chirac teatas 11. märtsil 2007, et ei kandideeri kolmandaks ametiajaks. Ta oleks saanud seda teha, kuna presidendi ametiaegadel ei olnud piiranguid (see lisati põhiseadusesse alles 23. juulil 2008), kuid see oleks olnud enneolematu.
Paksu kirjaga kandidaadid said teise vooru.
- François Bayrou, Ühendus Prantsuse Demokraatia eest (Union pour la démocratie française)
- Olivier Besancenot, Revolutsiooniline Kommunistide Liiga (Ligue communiste révolutionnaire)
- José Bové, globaliseerumisvastane aktivist
- Marie-George Buffet, esitati Prantsuse Kommunistliku Partei poolt (Parti communiste français)
- Arlette Laguiller, Tööliste Võitlus (Lutte ouvrière)
- Jean-Marie Le Pen, Rahvusrinne (Front national)
- Frédéric Nihous, Jahtimine, Kalapüük, Loodus, Traditsioon (Chasse, pêche, nature, traditions)
- Ségolène Royal, Sotsialistlik Partei (Parti socialiste)
- Nicolas Sarkozy, Rahvaliikumise Liit (Union pour un mouvement populaire)
- Gérard Schivardi, Töölispartei (Parti des travailleurs)
- Dominique Voynet, Rohelised (Les Verts)
- Philippe de Villiers, Liikumine Prantsusmaa eest (Mouvement pour la France)
Teine voor
[muuda | muuda lähteteksti]Traditsiooniliselt ei võitnud ükski kandidaat rohkem kui pooli hääli, mistõttu tuli kahe enam hääli saanud kandidaadi vahel korraldada teine voor. Sinna pääsesid Sarkozy (31,2%) ja Royal (25,9%). Välja jäid Bayrou (18,6%) ja Le Pen (10,4%)[1]. Ülejäänud kandidaadid kogusid igaüks alla 5%.
Teine voor toimus kaks nädalat hiljem. Selle aja jooksul püüdis kumbki kandidaat enda poole võita esimeses voorus põrunud kandidaatide, eeskätt Bayrou valijaid. Selles ebaõnnestusid nii Sarkozy kui Royal, sest Bayrou keeldus teatamast, kumba neist ta toetab, aga Le Pen soovitas oma toetajatel üldse mitte valima minna.[1]
Valijad ei võtnud siiski Le Peni soovitust kuulda. Kummaski voorus osales 84–85% valijaid, mis on viimaste aastakümnete kõige kõrgem näitaja.[1]
Teises voorus kogus Sarkozy 53,1% häältest Royali 46,9% vastu ja valiti presidendiks. Royalile said saatuslikuks apsakad avalikel esinemistel, kahvatud teledebatid ja lõhed sotsialistide leeris.[1]
Pärast seda, kui 7. mail sai selgeks Sarkozy võit, puhkesid üle kogu Prantsusmaa tema vastu suunatud rahutused. Need kestsid mitu päeva.[1]
14. mail lahkus Sarkozy presidendiks valimise tõttu Rahvaliikumise Liidu juhi kohalt. 18. mail moodustas ta, nagu oli enne valimisi lubanud, laiapõhjalise valitsuse, milles oli ministreid varasemast vähem, kõigest 15. Peaministriks sai François Fillon. Ministrite hulka kuulus tsentriste, välisministriks sai sotsialistide üks liidreid Bernard Kouchner. Valitsusse nimetati 3 moslemit, kellest üks oli neeger.[1]
Sarkozyst sai Viienda Vabariigi kõige populaarsem vastvalitud president pärast Charles de Gaulle'i. 100 päeva pärast valimisi oli tema toetus valijate seas 65%.[1]
Niisugusel taustal võis oodata, et 10. ja 17. juunil toimuvatel parlamendivalimistel saadab Rahvaliikumise Liitu sama suur edu (seda ka avaliku arvamuse küsitlused ennustasid), kuid nii ei läinud. Rahvaliikumise Liit küll võitis need valimised 345 kohaga sotsialistide 186 vastu.[1]
Nii Sarkozy kui ka Royal märkisid põlvkonnavahetust Prantsusmaa poliitikas: mõlemad olid sündinud pärast teist maailmasõda, jõudnud täiskasvanuikka Viienda Vabariigi ajal ja esimesed, kes ei olnud osalenud poliitikas de Gaulle'i ajal.
|
|
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: French presidential election (2007) |