1995. aasta Prantsusmaa presidendivalimised

1995. aasta Prantsusmaa presidendivalimised toimusid kahes voorus 23. aprillil ja 7. mail.

Viimased 14 aastat president olnud sotsialist François Mitterrand oleks teoreetiliselt saanud kandideerida kolmandaks ametiajaks, kuna toona ei eksisteerinud Prantsusmaa põhiseaduses presidendi ametiaja piiranguid (need lisati alles 2008. aastal). Ta ei teinud aga seda, kuna oli juba 78-aastane ja oli kogu oma ametisoleku aja varjanud, et tal oli eesnäärmevähk, lisaks olid sotsialistidele viimase kolme aasta valimistel osaks saanud suured kaotused:

22. märtsil 1992 toimunud piirkondlikel valimisel õnnestus sotsialistidel võita vaid üks piirkond - Limousin, samas rohelised võitsid Nord-Pas-de-Calaisis ja kõik ülejäänud 20 piirkonda jäid parempoolse opositsiooni võimu alla (Pariisi linnapea ja endise peaminister Jacques Chiraci RPR (Kogunemine Vabariigi Eest) ning endise president Valéry Giscard d'Estaing'i UDF (Ühendus Prantsuse Demokraatia eest)).
21.-28. märtsil 1993 toimunud Rahvuskogu valimistel võitis RPR-UDF opositsioon kokku 84% Rahvuskogu kohtadest (485 577st) ja peaministriks sai endine rahandusminister Édouard Balladur (RPR), pannes aluse teisele vabaabielule (cohabitation).
20.-27. märtsil 1994 kohalikel valimistel võitsid RPR-UDF kokku 75 departemangu 99st.
12. juunil 1994 toimunud Euroopa Parlamendi valimistel võitsid RPR-UDF kokku 28 kohta 87st, PS võitis 15.

Parteid olid nõrgendanud ka mitmed skandaalid ja pettumus Mitterrandi tegevusega, ka tööpuudus oli endiselt ligi 10%, endiselt kestis 90-ndate alguse majanduslangus.

Esimene voor[muuda | muuda lähteteksti]

Teistest suuremad võimalused olid neljal kandidaadil.

Sotsialistliku Partei (PS) kandidaadiks oli endine haridusminister Lionel Jospin. Ta lubas taastada partei reputatsiooni, kuid tema võimalusi ei peetud headeks.

Kogunemine Vabariigi Eest (RPR) oli jagunenud kahte leeri - peaminister Édouard Balladur oli kaks aastat tagasi ametisse astudes lubanud partei juhile - endisele peaministrile ja Pariisi linnapeale Jacques Chiracile (kes oli varem kandideerinud ka 1981. ja 1988. aastal), et ei kandideeri presidendivalimistel tema vastu. Kuid mitmed parempoolsed poliitikud olid soovitanud tal kandideerida, lisaks oli ta suhteliselt populaarne - juhtides arvamisküsitluses Chiraci ligi 15-20 protsendiga, mispeale ta murdis oma lubadust ja otsustas jaanuaris siiski kandideerida. Kuid ta ei suutnud Chiraci kriitikale hästi vastata, ning märtsis hakkas Chiracile alla jääma. Lisaks kaotas ta ka palju toetajaid pealtkuulamisskandaali tõttu.

Äärmusparempoolsetest lootis Jean-Marie Le Pen korrata oma 1988. aasta tulemust, kui ta võitis 14.39% häältest.

Äärmusparempoolsete häältele kandideeris ka Puy du Fou teemapargi rajaja ja Maastrichti lepingu (mille valijad olid 1992. aasta rahvahääletusel napilt heaks kiitnud) vastane mõõdukam euroskeptik Philippe de Villiers. Mõlemad keskendusid peamiselt majandusteemadele.

Kommunistid eesotsas uue juhi Robert Huega püüdsid pidurdada oma allakäiku, tahtes esindada "uuendatud kommunismi". Lisaks pretendeeris äärmusvasakpoolsetele ka Arlette Laguiller. Kummalgi polnud šansse pääseda teise vooru. Rohelised eesotsas Dominique Voynet'ga võtsid selge vasakpoolse suunitluse.

Teine voor[muuda | muuda lähteteksti]

Teise vooru pääsesid Lionel Jospin ja Jacques Chirac. Chirac edestas Balladuri ligi 690 000 häälega, lisaks võitis ta Pariisis ja veel 16 departemangus Balladuri 6 vastu. Balladur andis oma toetuse Chiracile. Le Pen oli võitnud 7 departemangu ja parandas veidike oma 1988. aasta tulemust, de Villiers oma kodudepartemangu Vendée.

Teise vooru eelses teledebatis oli suuremaks vaheks presidendi ametiaja pikkus. Chirac arvas, et seitse aastat oli piisav, samas Jospin tahtis seda vähendada viiele. Ta ütles: "Valik on viis aastat minuga või seitse aastat Jacques Chiraciga, mis on väga pikk." Lõpuks vähendati ametiaega viiele aastale 2000. aastal referendumiga.

Teises voorus võitis Chirac Jospini ees 5 protsendiga. Hoolimata Jospini kaotusest näitas tema tulemus, et sotsialistid on endiselt arvestatavaks poliitiseks jõuks. Peale Chiraci võitu astus peaminister Balladur tagasi. Kuigi Chirac oli väitnud, et tema ja Balladur olid olnud "sõbrad 30 aastat", oli Balladuri otsus tema vastu kandideerida nende suhet halvendanud, tema asemel nimetas Chirac uueks peaministriks välisminister Alain Juppé ja jättis oma valitsusest kõrvale Balladuri toetajad, nagu eelarveminister Nicolas Sarkozy.

Kandidaat	Partei		1. voor		2. voor
Kandidaat	Partei		Hääli	%	Hääli	%
Lionel Jospin	Sotsialistlik Partei	PS	7 097 786	23.30	14 180 644	47.36
Jacques Chirac	Kogunemine Vabariigi Eest	RPR	6 348 375	20.84	15 763 027	52.64
Édouard Balladur	Kogunemine Vabariigi Eest	RPR	5 658 796	18.58
Jean-Marie Le Pen	Rahvusrinne	FN	4 570 838	15.00
Robert Hue	Prantsuse Kommunistlik Partei	PCF	2 632 460	8.64
Arlette Laguiller	Töölisvõitlus	LO	1 615 552	5.30
Philippe de Villiers	Liikumine Prantsusmaa Eest	MPF	1 443 186	4.74
Dominique Voynet	Rohelised	LV	1 010 681	3.32
Jacques Cheminade	Uue Solidaarsuse Liit	FNS	84 959	0.28

Kokku			30 462 633	100	29 943 671	100

Kehtivaid hääli			30 462 633	97.18	29 943 671	94.03
Rikutud ja tühje hääli			883 161	2.82	1 902 148	5.97
Osalejaid			31 345 794	100.00	31 845 819	100.00
Mitteosalejaid			8 647 118	21.62	8 131 125	20.34
Registreeritud valijaid			39 992 912	78.38	39 976 944	79.66

Allikas: Konstitutsioonikohus (esimese vooru tulemused, teise vooru tulemused)