1994. aasta Saksamaa parlamendivalimised

Allikas: Vikipeedia
1994. aasta Saksamaa parlamendivalimised

← 1990
1998 →
Osavõtt 78,97%


Valimistulemused piirkonniti

Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva XIII koosseis

16. oktoobril 1994 toimusid Saksamaal parlamendivalimised Liidupäeva 13. koosseisu valimiseks.

Valimiste eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

SPD plaanitud kantslerikandidaadiks oli algselt parteijuht, Schleswig-Holsteini peaminister Björn Engholm. Ta oli valijaskonna seas populaarne, kuid 3. mail 1993 oli ta sunnitud skandaali tõttu tagasi astuma, mispeale laskis SPD kandidaadi liikmetel valida.[1] Sõelale jäid kolm kandidaati - Reinimaa-Palatinaadi peaminister Rudolf Scharping, Alam-Saksimaa peaminister Gerhard Schröder ja parlamendiliige Heidemarie Wieczorek-Zeul Hessest. Peale jäi Scharping, saades 40% häältest Schröderi 33% ja Wieczorek-Zeuli 27% vastu.[2] Saanud vaid 40% häältest, pidi Scharping tegema valimiskampaaniat enesekindlate ja järskude parteikaaslaste ja rivaalide Schröderi ja Saarimaa peaminister Oskar Lafontainega, nad kolmekesi moodustasid nn. "Troika". Nende omavaheline rivaalitsemine ei tulnud Scharpingu kampaaniale kasuks.[3] Ka tema puuduliku karismaatilisuse ja kehvemate meediaoskuste tõttu ei peetud teda kuigi heaks juhiks, mistõttu ta ei tekitanud suuremat entusiasmi.[4]

Endised Lääne-Saksa Rohelised ja Ida-Saksamaa Liit 90/Rohelised ühinesid 14. mail 1993 ühtseks roheliseks parteiks Liit 90/Rohelised (Bündnis 90/Die Grünen). Esmakordselt olid nad nõus osalema valitsuses, juhul kui SPD ja rohelised saavutanuks enamuse.

Kantsler Helmut Kohli juhitud CDU-CSU ja FDP tegid nn. "punaste sokkide" (rote Socke) kampaaniat, et proovida ära hoida võimaliku puna-puna-rohelist koalitsiooni (SPD, rohelised, PDS).[5]

Valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Valimisõiguslikke kodanikke Saksamaal oli kokku 60 452 009. Valimas käis 47 737 999 inimest ehk 78,97% valijaskonnast.

Partei[6] Valimisnimekirja hääled % Kohad Ühemandaadilised hääled % Kohad Kokku kohti Võrreldes eelmisega
Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei SPD 17 140 354 36.39 149 17 966 813 38.27 103 252 +13
Kristlik-Demokraatlik Liit CDU 16 089 960 34.16 67 17 473 325 37.22 177 244 -24
Kristlik-Sotsiaalne Liit CSU 3 427 196 7.28 6 3 657 627 7.79 44 50 -1
Rohelised GRÜNE 3 424 315 7.27 49 3 037 902 6.47 0 49 +41
Vaba Demokraatlik Partei FDP 3 258 407 6.92 47 1 558 185 3.32 0 47 -32
Demokraatliku Sotsialismi Partei PDS 2 066 176 4.39 26 1 920 420 4.09 4 30 +13
Vabariiklased REP 875 239 1.86 0 787 757 1.68 0 0 0
Muud 823 527 1.73 0 547 327 1.16 0 0
Kokku kehtivaid sedeleid 47 105 174 100 344 46 949 356 100 328 672 +10
Kehtetuid sedeleid 632 825 1.33 788 643 1.65

Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:

Ühemandaadilised[7]
Liidumaa Kokku CDU/CSU SPD PDS
Baden-Württemberg 37 37
Baieri 45 44 1
Berliin 13 6 3 4
Brandenburg 12 12
Bremen 3 3
Hamburg 7 1 6
Hessen 22 14 8
Mecklenburg-Vorpommern 9 7 2
Alam-Saksi 31 17 14
Põhja-Rein-Vestfaal 71 31 40
Reinimaa-Pfalz 16 12 4
Saarimaa 5 5
Saksi 21 21
Saksi-Anhalti 13 10 3
Schleswig-Holstein 11 9 2
Tüüring 12 12
Kokku 328 221 103 4
Mitmemandaadilised[8]
Liidumaa Kokku SPD CDU/CSU B90/G FDP PDS
Baden-Württemberg 42 25 8 8 1
Baieri 47 28 6 6 6 1
Berliin 14 6 3 3 2
Brandenburg 11 6 1 4
Bremen 3 2 1
Hamburg 7 4 2 1
Hessen 27 11 6 5 4 1
Mecklenburg-Vorpommern 6 2 1 3
Alam-Saksi 36 14 11 5 5 1
Põhja-Rein-Vestfaal 77 26 27 11 12 1
Reinimaa-Pfalz 17 10 3 2 2
Saarimaa 4 4
Saksi 18 9 2 1 6
Saksi-Anhalti 10 4 1 1 4
Schleswig-Holstein 13 8 1 2 2
Tüüring 12 6 1 1 4
Kokku 344 149 73 49 47 26

Valimiste tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

CDU-CSU-FDP koalitsioon kaotas kohti, kuid säilitas neljakohalise enamuse, mispeale Kohl jätkas kantslerina. Esmakordselt peale teist maailmasõda ei olnud FDP Liidupäevas suuruselt kolmandaks parteiks.

Parempopulistlikud Vabariiklased jäid endiselt alla 5% valimiskünnise. Nad olid aga 5. aprillil 1992 toimunud Baden-Württembergi maapäeva valimistel tulnud 10.9 protsendiga kolmandaks parteiks ja pääsenud parlamenti, ka 19. septembril 1993 Hamburgi parlamendivalimistel jäid nad napilt (4.8%) alla valimiskünnise, samas 12. juunil 1994 toimunud Euroopa parlamendi valimised kaotasid nad kõik kohad.

PDS jäi alla 5% valimiskünnise, kuid võitis oma võimubaasis endises Ida-Berliinis neli ühemandaadilist kohta, ning regionaalparteide seaduse järgi saab valimiskünnisest olemata proportsionaalseid mandaate iga partei, mis võidab vähemalt kolm ühemandaadilist kohta.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Whitney, Craig R. (4. mai 1993). "German Social Democrats' Leader Quits Over Lie". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  2. "Scharping has tough task as SPD chief: Social Democrats pick a new". The Independent (inglise). 13. juuni 1993. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  3. "Serie Bundestagswahlen: 1994: Das Versagen der SPD". Der Tagesspiegel Online (saksa). ISSN 1865-2263. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  4. Vor 20 Jahren: Rudolf Scharping im Wahlkampf | SPIEGEL TV (saksa), vaadatud 15. märtsil 2023
  5. "Could Germany soon have a left-wing government? – DW – 09/24/2021". dw.com (inglise). Vaadatud 15. märtsil 2023.
  6. "Bundestag election 1994 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  7. "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 13. Bundestag am 16.10.1994". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.
  8. "Bundestagswahl 1994 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 15. märtsil 2023.