Ülo Taigro
Ülo Taigro (6. juuni 1913 Kärstna vald, Viljandimaa – 18. märts 1995 Tallinn) oli eesti ajaloodoktor ja professor.[1]
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Lõpetas Viljandi Ehitustehnikumi 1931. aastal. Teedevalitsuse süsteemis tööline 1934–1939. Teenis aega vanemmadrusena allveelaeval Kalev 1939–1940. Nõukogude okupatsiooni algul oli politrukiks kahurlaeval Pikker. II maailmasõja ajal oli Tallinna hävituspataljoni jaokomandör. 1941–1944 teenis Balti laevastiku vastuluure osakonnas Leningradis, kust sooritas luureretki Eestisse. 1944 määrati ta vastutavale tööle Eesti Partisaniliikumise Staapi, seejärel 1944–1945 oli EK(b)P Keskkomitee Sõjaosakonna instruktor. 1948–1950 oli ta EK(b)P KK sekretäri abi, lõpetas 1948 NLKP Keskkomitee juures asunud Kõrgema Parteikooli. 1949–1950 töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhatajana. 1950–1953 õppis Moskvas NLKP Keskkomitee juures asuva Ühiskonnateaduste Akadeemias, mille lõpetas ajalookandidaadi väitekirjaga teemal "Amerikanskaja-angliskaja interventsija protiv Sovetskoi Rossii iz Pribaltiki", vene keeles. 1953–1960 oli ENSV TA Ajaloo Instituudi asedirektor, 1955. aastast vanemteadur.
Oli 1961. aastast Tartu Riikliku Ülikooli NLKP ajaloo kateedri dotsent, 1964–1967 kateedrijuhataja, 1970–1980 professor. Jäi 1980. aastal pensionile ning jätkas NLKP ajaloo kateedri professor 0,5 koormusega kuni 1989. aastani.[1][2]
Teadustöö põhisuunad
[muuda | muuda lähteteksti]Kaitses 1971. aastal Tartu Riiklik Ülikooli juures ajalooteaduste doktorkraadi väitekirjaga "Eesti rahva võitlus kodusõjas (1918–1920). Борьба трудящихся Эстонии в период гражданской войны (1918–1920).[1] Tema uurimistöö põhisuunad olid Eesti töörahva võitlus kodusõjas 1918–1920 ja Eesti Töörahva Kommuun. Avaldanud arvukalt artikleid ning kaks monograafiat samadel teemadel, “Eesti NSV ajalugu” III köite (1971) kaasautor.[1]
Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhataja 1949–1950; Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi teadusliku nõukogu ja erialanõukogu liige 1964–1989; ÜTÜ konkursi vabariikliku žürii liige; EKP KK Poliitharidusmaja metoodikanõukogu liige; EKP KK mittekoosseisuline lektor; ühing Teadus lektor; Tallinna Teadlaste Maja liige.[1]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Autasustatud mitmete ordenite ja medalitega: Punalipu orden, Isamaasõja ordeni II järk, medal Isamaasõja partisanile I järk, medal Leningradi kaitsmise eest, Suure Isamaasõja võidu medal, medal Vapra töö eest Suures Isamaasõjas aastail 1941–1945.