Ülo Taigro
Ülo Taigro (6. juuni 1913 Kärstna vald, Viljandimaa – 18. märts 1995 Tallinn) oli eesti ajaloodoktor ja professor. [1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas Viljandi Ehitustehnikumi 1931, Kõrgema Parteikooli NLKP Keskkomitee juures Moskvas 1948; Ühiskonnateaduste Akadeemia NLKP Keskkomitee juures aspirant 1950–1953. Ajaloodoktor (TRÜ) 1971. [1]
Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalookandidaat ("Amerikanskaja-angliskaja interventsija protiv Sovetskoi Rossii iz Pribaltiki", vene keeles) 1953; Ajalooteaduste doktor (Eesti rahva võitlus kodusõjas (1918–1920). Борьба трудящихся Эстонии в период гражданской войны (1918–1920 гг.)), TRÜ 1970; dotsent 1961; professor 1971. [1]
Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Teedevalitsuse süsteemis tööline 1934–1939. Teenis aega vanemmadrusena allveelaeval "Kalev" 1939–1940. Nõukogude okupatsiooni algul oli politrukiks kahurlaeval "Pikker". II maailmasõja ajal oli Tallinna hävituspataljoni jaokomandör. 1941–1944 teenis Balti laevastiku vastuluure osakonnas Leningradis, kust sooritas luureretki Eestisse. 1944 määrati ta vastutavale tööle Eesti Partisaniliikumise Staapi, seejärel 1944–1945 oli EK(b)P Keskkomitee Sõjaosakonna instruktor. 1948–1950 oli ta EK(b)P KK sekretäri abi. 1949–1950 töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhatajana. 1953–1960 oli ENSV TA Ajaloo Instituudi asedirektor, vanemteadur 1955. TTÜs 1960–1989: NLKP ajaloo kateedri dotsent 1960–1970, kateedrijuhataja 1964–1967, professor 1970–1980; pensionile 1980; NLKP ajaloo kateedri professor 0,5 koormusega 1980–1989.[1][2]
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti töörahva võitlus kodusõjas 1918–20; Eesti Töörahva Kommuun. Avaldanud arvukalt artikleid ning 2 monograafiat samadel teemadel, “Eesti NSV ajalugu” III köite (1971) kaasautor.[1]
Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhataja 1949–1950; Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi teadusliku nõukogu ja erialanõukogu liige 1964–1989; ÜTÜ konkursi vabariikliku žürii liige; EKP KK Poliitharidusmaja metoodikanõukogu liige; EKP KK mittekoosseisuline lektor; ühing Teadus lektor; Tallinna Teadlaste Maja liige.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Autasustatud mitmete ordenite ja medalitega: Punalipu orden, Isamaasõja ordeni II järk, medal Isamaasõja partisanile I järk, medal Leningradi kaitsmise eest, medal Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945, medal Vapra töö eest Suures Isamaasõjas aastail 1941–1945.