Ökokriitika
Ökokriitika (ka kirjandusökoloogia; inglise keeles ecocriticism) on kirjandusteaduse suund, mis tegeleb keskkonna ning kirjanduse ja kultuuri suhete uurimisega.Ökokriitika on laiemalt kasutatud mõiste kui kirjandusökoloogia, sest see on tõlge ingliskeelses kirjanduses kasutatavast sõnast ecocriticism[1]. Ökokriitika uurib kliimakriisi temaatika käsitlemist, samuti inimeste ja loomade vaheliste suhete kujutamist kirjanduses.
Ökokriitika mõiste ühendab ökoloogia ja kirjanduse valdkonnad. Ökoloogia erinevuseks teistest teadustest on seotus kindla keskkonnaga, mille organismide omavahelisi suhteid vaadeldakse[2]. Kirjanduses on olulised kaks eri tüüpi keskkonda: esiteks keskkond, milles tekst loodi (autori isiklik elu, kogukonnas toimuvad sündmused), ja teiseks see, millesse see luuakse (tekstuaalne või realistlik maailm, milles teose tegelased tegutsevad). Ökoloogiat uurides ei ole oluline järgida mingit kindlat skeemi, vaid uurida kõiki suhteid süsteemi kõikide osade vahel[2]. Samamoodi pole ka ökokriitilise lähenemise eesmärk uuritavat materjali kindlasse raamistikku asetada, vaid uurida selle ökoloogilist olemust. Ökoloogia ei ole tänapäeval ainult loodusteaduste valdkond, vaid kliimakriisi tõttu on see oluline muudeski valdkondades, sh kirjanduses.
Ökokriitika peamisteks uurimisteemadeks on kirjanduse seosed looduskeskkonna kui kirjanduse laiema kontekstiga; looduskeskkonna ning loomade ja taimede kujutamine kirjandusteostes; keskkonnakasutuse ja ökoloogiliste probleemide kultuurilised ning ideoloogilised aspektid; ökokriitika teooria arendamine jm. Ökokriitika materjaliks on looduskirjandus (loodusest kirjutatud esseed ja lühijutud) ning klassikalise kirjanduse tõlgendamine looduskujutuse ja -kasutuse vaatenurgast.
Ökokriitilised uurimisviisid[muuda | muuda lähteteksti]
Võib eristada nelja peamist ökokriitilist uurimisviisi[2][3]:
1) klassikaliste teoste ökokriitiline ülelugemine (nn ecocritical re-reading) looduse kujutamise vaatenurgast;
2) inimese ja looduse suhtete uurimine tekstides kujutatud paiga- ja kohasuhete kaudu, näiteks memuaristikas või kodukohakirjanduses;
3) erinevate lähenemisnurkade sünteesimine, tekstide käsitlemine mõne mõttesuuna, näiteks ökofilosoofia või ökofeminismi vaatepunktist;
4) tekstide vaatlemine teoreetilise ökoloogia termineid ja meetodeid kasutades, ka tekstide enda vaatlemine iseseiseva ökosüsteemina või ökokeskkonna osana.
Kirjandus, nagu kõik teisedki valdkonnad, on osa globaalsest süsteemist, mille kõik osad on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Ökokriitika eesmärk pole olla suletud distsipliin, vaid tõstatada ühiskondlikku arutelu, milles kirjandus seotakse looduse ja ühiskondlike nähtustega.[4] Ökokriitilisel mõtlemisel on ka eetiline mõõde: väärtustatakse loodust ja keskkonda, tõrjutakse antropotsentristlikke vaateid[5].
Ökokriitika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjanikud väljendavad oma teostes ökoloogia teemal mitmesuguseid seisukohti. A.H.Tammsaare jaotas eesti kirjanikud kahte kategooriasse selle järgi, milline on nende suhe loodusega. Esimene neist on „matsi“ tüüpi kirjanikud, kelle suhe loodusesse on loomulik, st elatakse kooskõlas loodusega (nt Richard Roht, Mats Traat). Teine on „vurle“ tüüpi kirjanikud, kelle jaoks loodus on kauge ja võõras (nt nooreestlased, August Gailit)[2]. Tänapäeva eesti kirjanikest kirjutavad ökokriitilisi teoseid näiteks Valdur Mikita ja Hasso Krull.
Eesti looduskirjandusele on iseloomulikud loodusteaduslik täpsus kogetu kirjeldamisel, esteetiliste elamuste ilukirjanduslik kirjeldus ja eesmärk tekitada lugejates huvi Eesti looduse vastu. Peale selle on levinud pildi ja teksti lõimimise meetod, mille puhul pildi roll on suurem kui lihtsalt teksti illustreerida.[6]
Eestis on ökokriitikaga tegelenud Tiiu Speek, Kadri Tüür, Timo Maran, Ene-Reet Soovik, Õnne Kepp, Julia Tofantšuk, Maris Sõrmus, Tõnis Vilu.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vilu, Tõnis 2014. Ökokriitilise analüüsi võimalustest Uku Masingu loodusteksti "Mälestusi taimedest" näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Tüür, Kadri 2000. Kirjandusökoloogia kohasusest. Koht ja paik I. Tallinn: Estonian Academy of Arts, 172–176.
- ↑ Glotfelty, Cheryll 1996. Introduction. The Ecocriticism Reader: Landmarks in Literary Ecology. Georgia: University of Georgia Press. xv-xxxvii.
- ↑ Speek, Tiiu 1996. Ökokriitikast. Akadeemia, 11, 2373–2380.
- ↑ Virunurm, Katrin 2017. Iga kunstiteos ütleb midagi looduse kohta. Sirp (15.09).
- ↑ Tüür, Kadri; Maran, Timo 2005. Eesti looduskirjanduse lugu. Eesti looduskultuur. Toim. T. Maran, K. Tüür. Tartu: Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Eesti Kirjandusmuuseum, 237–270.