Ökokriitika

Allikas: Vikipeedia

Ökokriitika (ka kirjandusökoloogia; inglise keeles ecocriticism) on kirjandusteaduse suund, mis tegeleb keskkonna ning kirjanduse ja kultuuri suhete uurimisega.

Ökokriitika peamisteks uurimisteemadeks on kirjanduse seosed looduskeskkonna kui kirjanduse laiema kontekstiga; looduskeskkonna ning loomade ja taimede kujutamine kirjandusteostes; keskkonnakasutuse ja ökoloogiliste probleemide kultuurilised ning ideoloogilised aspektid; ökokriitika teooria arendamine jm. Ökokriitika materjaliks on looduskirjandus (loodusest kirjutatud esseed ja lühijutud) ning klassikalise kirjanduse tõlgendamine looduskujutuse ja -kasutuse vaatenurgast.

Eestis on ökokriitikaga tegelenud Tiiu Speek, Kadri Tüür, Timo Maran, Ene-Reet Soovik, Julia Tofantšuk, Maris Sõrmus, Tõnis Vilu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tüür, Kadri 1997. Kirjandusökoloogia võimalikkusest. Keel ja Kirjandus 9: 628-629.
  • Tüür, Kadri; Maran, Timo 2005. Eesti looduskirjanduse lugu. - Eesti looduskultuur. Toim. Maran, Timo; Tüür, Kadri. Tartu: Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Eesti Kirjandusmuuseum, 237-270.
  • Vilu, Tõnis 2014. Ökokriitilise analüüsi võimalustest Uku Masingu loodusteksti "Mälestusi taimedest" näitel. [1]