Eesti Õdede Liit
Eesti Õdede Liit (lühend EÕL) on Eesti tervishoidu edendav kutseorganisatsioon ning õdesid esindav ametiühing. Eesti Õdede Liidu missioon on olla inimkesksete muutuste ellukutsuja tervishoius. Liidu eesmärgiks on tagada, et Eestis oleks piisavalt palju hea väljaõppega õdesid, eriõdesid ja kutsega hooldustöötajaid ning tervishoiuteenused oleksid kättesaadavad kõikjal Eestis. Liit seisab hea selle eest, et tervishoiumeeskonna tööjaotus oleks mõistlik, vastaks väljaõppele, pakuks võimalusi arenguks ja hoiaks meeskonnaliikmete tervist.
Liidu põhiväärtusteks on professionaalsus, hoolivus, inimkesksus ja koostöö. EÕL lähtub oma tegevuses põhikirjast.
Kutseorganisatsioonina tegutseb EÕL õenduse kui kutseala arendamisega. Liit algatab seaduste ja määruste muudatusi, et seadusandlik baas annaks võimaluse patsiente parimal moel aidata ja toetaks õdede tööd. EÕL on tegev rahvusvahelistes õendusorganisatsioonides (nt Euroopa Õdede Nõukogu EFN ja Rahvusvaheline Õdede Nõukogu ICN) ja toob maailma parima praktika, arutelud ja uuendused Eesti tervishoidu ning arutelulaudadele, et õenduse areng oleks Eestis järjepidev. Liit on õendusteemaliste arutelude ja arendustööde eestvedaja erinevatel tasanditel, juhib õenduse- ja ämmaemanduse arengustrateegia elluviimist õendusvaldkonna arendusnõukogus ning tervishoiutöötajate baaspädevuste, õiguste ja vastutuspiiride kokkuleppimist. Samuti osaleb EÕL Eesti tervishoiusüsteemi arendamisel koostöös kõrgkoolide, Tervisekassa, Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ja paljude teistega. Liit tegeleb õendusvaldkonna populariseerimisega, annab välja ajakirja Eesti Õde ja vahendab valdkonna uuemaid teadmisi nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Liikmetele tehakse koolitusi ning õdede ja eriõdede pädevuse hindamist.
Ametiühinguna seisab Eesti Õdede Liit õdede, eriõdede ja kutsega hooldustöötajate paremate töötingimuste ja -tasu eest, et tervishoiutöötajad saaksid oma tööd teha parimal võimalikul viisil. Liit peab oluliseks hoida töötajate vaimset ja füüsilist tervist ning tagada õiglane töökoormus. EÕL esindab kollektiivlepingu läbirääkimistel õdesid, eriõdesid ja kutsega hooldustöötajaid. Liit pakub oma liikmetele tuge tööõiguse küsimustes ning töötülide ja -vaidluste lahendamisel, esindades ja kaitstes õendustöötajate töö- ja kutsealaseid õigusi ja huve tööandjate ja nende ühenduste, riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ees.
Alates 2015. aastast annab Eesti Õdede Liit välja tiitlit Aasta õde ja alates 2021. aastast tiitlit Aasta hooldustöötaja.
Alates 2020. aastast tunnustab Eesti Õdede Liit igal aastal rahvusvahelisel õdede päeval, 12. mail silmapaistvaid teadustöid õendusvaldkonnas. Tunnustamise aluseks on tulemuste aktuaalsus, rakendatus ja töö tutvustamise ulatus ning eksperthinnang.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti õenduse aluspanijaks peetakse Anna Ermat (1884–1974), kelle initsiatiivil loodi 9.11.1923 Eesti Õdede Ühing (lühend EÕÜ). EÕÜ asutajaliikmeteks olid Juliana Abi, Ida Amturaan, Anna Erma, Marta Kärde, Helmi Kimmel, Helene Malson ja Elisabeth Palm. Anna Erma oli EÕÜ president aastatel 1923–1940.
1925. aastal määras Rahvusvahelise Õdede Ühingu Liidu juhatus Eesti Õdede Ühingule stipendiumi, et saata üks õde Eestist New Yorki Columbia ülikooli kaheaastasele tervishoiu kursustele. Samal aastal asutati Tartu Ülikooli juurde Eesti Õdede Ühingu õdede kool, esimene lend lõpetas aastal 1928. Aastal 1933 muutus õppetöö kolmejärguliseks: noorem – kliiniline kursus, keskmine – hoolekandekursus ja vanem – ämmaemandakursus.
1933. aastal võeti Eesti Õdede Ühing vastu Rahvusvahelise Õdede Nõukogu (ICN) liikmeks. Tseremoonia toimus Pariisis.
1940. aastal katkestas nõukogude okupatsioon EÕÜ tegevuse ning kuni 1966. aastani ühingu organisatsiooni ei eksisteerinud.
18.11.1966 asutati I ülemaailmsel õdede konverentsil Eesti NSV Medistiiniõdede Selts (MÕS).
30.11.1990 võeti MÕSi konverentsil vastu otsus ennistada Eesti Õdede Ühingu nimi ja ennistati esinaise nime asemele presidendi staatus. Ühingu presidendiks valiti Ilve-Teisi Remmel.
2002. aastal toimunud Eesti Õdede Ühingu 20. kongressil nimetati ühing ümber Eesti Õdede Liiduks ning presidendiks valiti Ester Pruuden.
2016. aastal valiti Eesti Õdede Liidu presidendiks Anneli Kannus ning asepresidentideks Gerli Liivet ja Linda Jürisson.
2021. aastal valiti Eesti Õdede Liidu presidendiks Anneli Kannus ja asepresidendiks Gerli Liivet.
Organisatsiooni struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Õdede Liidu juhtorganid on kongress, volikogu ja juhatus. Juhtorganitesse valitakse isikud salajasel hääletamisel.
Kongress on EÕL-i kõrgeim juhtorgan, kuhu kuuluvad õdede liidu delegaadid igast piirkonnast. Kongressi pädevusse kuulub EÕL-i põhikirja muutmine ja liidu kuuluvus teistesse organisatsioonidesse. Kongress koguneb iga viie aasta tagant.
Volikogu suunab ja kontrollib EÕL-i tegevust lähtuvalt põhikirjalistest eesmärkidest. Volikogusse kuuluvad maakondade esindajad ja EÕL-i seltsingute juhid.
Juhatus korraldab EÕL-i igapäevast asjaajamist ja volikogu kinnitatud tegevuskavast lähtuvate tegevuste elluviimist. Juhatusse kandideeritakse tähtajaliseks tööperioodiks.
Eesti Õdede Liidu igapäevatöö toimub neljas piirkonnas. Põhja piirkonda kuuluvad Harju, Rapla, Hiiu ja Lääne maakond. Lääne piirkonda kuuluvad Saare, Viljandi, Pärnu ja Järva maakond. Lõuna piirkonda kuuluvad Tartu, Valga, Võru, Jõgeva ja Põlva maakond. Viru piirkonda kuuluvad Lääne-Viru ja Ida-Viru maakond.
Igas piirkonnas tegutseb nõukogu, mis moodustub piirkonnas valitud usaldusisikutest. Piirkonna nõukogu suunab piirkonna tegevust koos piirkonna juhiga. Nõukogu valib esindajad EÕL-i volikokku. Piirkonna juhi valib nõukogu koos EÕL-i presidendi ja asepresidendiga.
Usaldusisik on EÕL-i liikmete esindaja, kes on valitud konkreetsel töökohal esindama töösuhetes tööandjaga.
Eesti Õdede Liidus tegutseb seitse erialaseltsingut: vaimse tervise õenduse, kliinilise õenduse, intensiivõenduse, terviseõenduse, hambaravi õdede, hooldustöötajate ja õendusüliõpilaste seltsing. Seltsingute ülesanne on oma valdkonna arendamine nii seltsingu sees kui ka riiklikul tasandil. Seltsingute liikmed esindavad EÕL-i ekspertidena näiteks riiklikes arendustes ja ravijuhendite töörühmades.