Yellow Magic Orchestra

Allikas: Vikipeedia
Yellow Magic Orchestra liikmed 2008. aastal.

Yellow Magic Orchestra (YMO) oli Jaapani bänd, mis oli tuntud peamiselt uuendusliku süntesaatori- ja eksperimentaalmuusika poolest. YMO asutasid 1978. aastal tuntud jaapani muusikud Haruomi Hosono, Ryūichi Sakamoto ja Yukihiro Takahashi. YMO mängis olulist rolli eri muusikažanrite kujunemises ja bändi uuenduslikkust tunnustatakse ülemaailma.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne YMO-d[muuda | muuda lähteteksti]

Enne YMO asutamist tegelesid selle tulevased liikmed Hosono, Sakamoto ja Takahashi peamiselt sooloartistidena. Bändi liider Haruomi Hosono oli enne YMO asutamist alates 1969. aastast bändi Apryl Fool liige. Peale Apryl Fooli laialiminekut 1972. aastal asutasid mõned bändi eelmised liikmed koos Hosonoga uue bändi nimega Happy End.[1] Yukihiro Takahashi oli enne YMO-ga mängimist tuntud peamiselt Sadistic Mika Bandi trummarina. Sadistic Mika Band läks 1975. aastal laiali ja Takahashi hakkas sooloartistiks.[2] Ryūichi Sakamoto oli enne YMO-s mängimist õppinud Tōkyō kunstiülikoolis kompositsiooni ja etnomusikoloogiat. Peale kooli lõpetamist tegeles ta 1970. aastatel eri projektidega ja tegi koostööd mitme jaapani muusikutega.[3]

Esimene kord, kui kõik kolm muusikut koostötehnoöd tegid, oli Haruomi Hosono 1978. aasta albumi "Paraiso" loomisel. Kõik kolm töötasid albumi kallal, kuid sellel ajal polnud YMO ametlikult veel bänd. Sellest sõltumata peetakse "Paraisot" esimeseks ametlikuks YMO albumiks. Yellow Magic Orchestra nime asemel kasutas kollektiiv hoopis nime Harry Hosono and the Yellow Magic Band.[1]

Algusaastad ja lahkuminek[muuda | muuda lähteteksti]

Peale "Paraiso" loomist otsustasid Hosono, Sakamoto ja Takahashi jätkata koostööd ja lõid ametlikult bändi YMO. YMO debüütalbum "Yellow Magic Orchestra" ilmus 1978. aastal Jaapanis.[1] Saksamaal oli samal ajal tegutsenud bänd Kraftwerk, mis lõi arvutite abil muusikat[4]. YMO eristus Kraftwerki düstoopilisest muusikast suuresti: YMO lõi laule, milles esinesid rõõmsamad meloodiad[1]. "Yellow Magic Orchestra" saavutas suurt edu Jaapanis ja YMO plaadifirma Alfa Records sõlmis lepingu A&M Recordsiga, mis aitas albumil jõuda Ameerika Ühendriikidesse ja ka mujale maailma[5].

YMO andis aastate 1979 ja 1980 jooksul välja albumid "Solid State Survivor" ja "×∞MULTIPLIES", mis osutusid nii jaapani kui ka maailma kuulajate seas väga populaarseks. "Solid State Survivor" müüs ülemaailma kokku umbes kaks miljonit eksemplari[1] ja "×∞MULTIPLIES" sai Jaapanis ligi 200 000 ettetellimist[4]. Ameerika Ühendriikides sai nende albumi "×∞MULTIPLIES" laul "Tighten Up" eriti populaarseks peale seda, kui nad esinesid selle lauluga saates "Soul Train"[1][6]. 1981. aastal lasi YMO välja albumid "BGM" ja "Technodelic". Peale "BGM" ja "Technodelic" albumite välja laskmist suundus bänd lühikesele puhkusele ja lasi enne 1983. aastal laialiminemist välja viimased albumid "Naughty Boys" ja "Service".[7]

Pärast lahkuminekut[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast lahkuminekut jätkasid kõik liikmed sooloartistidena ja tegelesid oma projektidega. Hosono hakkas peamiselt looma elektronmuusikat, Sakamoto filmimuusikat ja Takahashi J-popi stiilis muusikat.[8]

Bänd sai 1993. aastal uuesti lühidalt kokku, et lindistada album "Technodon". Lindistamisprotsessis kasutasid liikmed peamiselt samu instrumente, mida nad olid kasutanud 1970. ja 1980. aastatel ning modifitseerisid ja muundasid neid Macintosh arvutite abil. Selle kokkusaamisega kaasnes ka suur kontsert Tōkyō Dome'is.[8]

YMO tegevus kandus edasi 21. sajandisse ja bänd andis peale 2005. aastat mitmeid kontserte Jaapanis. 2008. aastal võttis YMO ette tuuri Euroopas, 2011. aastal ka Ameerika Ühendriikides. YMO esinemised jätkusid 2013. aastani, millal kõik bändi liikmed uuesti lahku läksid. YMO liikmed esinesid koos viimast korda Haruomi Hosono Londonis peetud kontserdil 2018. aastal.[8]

Yukihiro Takahashi ja Ryuichi Sakamoto surm[muuda | muuda lähteteksti]

YMO liige Yukihiro Takahashi suri 11. jaanuaril 2023. aastal aspiratsioonipneumooniasse[9]. 28. märtsil 2023. aastal suri YMO teine liige Ryūichi Sakamoto vähki. Sakamotol oli enne surma kaks korda vähk diagnoositud: 2014. aastal söögitoruvähk ja 2021. aastal jämesoolevähk.[10] Haruomi Hosono on ainuke elus YMO liige ja bändi tegevus on seega ametlikult lõppenud.

Instrumendid[muuda | muuda lähteteksti]

YMO kasutas muusika loomiseks mitmeid ja uuenduslikke arvutipõhiseid instrumente ja masinaid. Bändi loomisel ei olnud Hosono, Sakamoto ega Takahashi mõelnud arvutite kasutamise peale, kuid see muutus siis, kui Hosono avastas saksa bändi Kraftwerk. Tänu sellele avastusele otsustas grupp hakata kasutama muusika loomiseks arvuteid.[7]

Üks olulisemaid vahendeid, mida YMO muusika loomisel kasutas, oli Roland MC-8 digitaalne sekventser. Roland MC-8 sekventser oli üks esimesi kümneklahvilisi digitaalsekventsreid ja sellega on võimalik klahvide ja koodide abil määrata nootide järjestus ning esitlus. Bänd eksperimenteeris oma debüütalbumil "Yellow Magic Orchestra" selle sekventsriga, sisestades sellesse eri väärtuseid. Lisaks sellele kasutas bänd Roland MC-8 sekventsrit tihti esinemistel nii muusika esitamiseks kui ka sünkrooni ning rütmi pidamiseks.[7] Selleks laaditi sekventsrisse informatsiooni kassettide kaudu[8].

YMO-l oli samuti juurdepääs muule tehnoloogiale, mis oli toonal haruldane. Peamiselt tulenes see sellest, et bänd sai kasutada Alfa Recordsi A-stuudiot. Seal leidusid 24-kanaliline välismaalt imporditud muusikategnoloogia ja Lexiconi digitaalreverbimasin. See koos Roland VP-330 süntesaatoriga võimaldas YMO-l luua näiteks "Solid State Survivori" albumi, mis oli Jaapani esimene digitaalselt miksitud album. Albumi "Technodelic" loomiseks kasutas bänd LMD-649 samplerit, mille tellis Alfa Recordsi stuudiosse YMO mitteametlik neljas liige Hideki Matsutake. "Technodelic" oli üks esimesi albumeid, mille loomisel kasutati samplereid, et mängida muusikaga seonduvaid heliefekte.[7]

Mõju muusikamaailmale[muuda | muuda lähteteksti]

YMO looming mõjutas suuresti tervet muusikamaailma ja mängis olulist rolli eri muusikažanrite kujunemises. YMO oli üks esimesi bände, mis kasutas ja eksperimenteeris arvutite ja süntesaatoritega, ning sellega pani YMO alguse tehnopopi muusikažanrile. Samas said YMO singlid "Firecracker" ja "Tighten up" Ameerika Ühendriikides väga populaarseks. "Firecracker" mängis eriti suurt rolli kaasaegse hiphopi kujunemises ja mitmed muusikud nagu Afrika Bambaataa on selle laulu heliefekte enda loomingus kasutanud.[6]

YMO oli muusika loomisel võtnud palju inspiratsiooni toona populaarsust saavutanud arvutimängudest ja nendes leiduvatest heliefektidest. YMO oli nimelt esimene bänd, mis kasutas selliseid helisid muusikas: 1978. aastal ilmunud debüütalbumis "Yellow Magic Orchestra" kasutati eri heliefekte mängudest "Space Invaders" ja "Exidy Circus". Selle debüütalbumiga pani YMO aluse arvutimängumuusikale ning kuulsad arvutimängumuusikud nagu Nobuo Uematsu ja Koji Kondo on väitnud, et on saanud YMO loomingust palju inspiratsiooni. Bändi liikmed Haruomi Hosono ja Ryuichi Sakamoto on samuti loonud arvutimängumuusikat: Hosono lasi 1978. aastal välja albumi "Video Game Music", mida peetakse kõige esimeseks arvutimängumuusika albumiks, ja Sakamoto lõi mitmele erinevale mängule, nagu näiteks 2000. aastal ilmunud "L.O.L – Lack of Love'ile", heliribasid.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Dwyer, Ciaran (18. aprill 2022). "The Amazing History of Yellow Magic Orchestra: Unpacking Japan's Most Influential Electronic Music Band". Mixmag Asia. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  2. ↑ Hadfield, James (21. jaanuar 2023). "Yukihiro Takahashi: Style, substance and the knack for a beat". The Japan Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2023. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  3. ↑ Hadfield, James (5. aprill 2023). "The unyielding spirit of Ryuichi Sakamoto". The Japan Times. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 Inaba, Minoru (18. august 1980). "Computer rock music gaining fans". Sarasota Journal. 29 (87): 11-A – cit. via Google News.
  5. ↑ Fukatsu, Kazu (26. mai 1979). "Artists and Producers Strive for Inroads Overseas". Billboard. 91 (20): J-14, J-31 – cit. via Google Books.
  6. ↑ 6,0 6,1 Lewis, John (4. juuli 2008). "Back to the future". The Guardian. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Tanaka, Yuji (11. november 2014). "Yellow Magic Orchestra: The Pre-MIDI Technology Behind Their Anthems". Red Bull Music Academy. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2021. Vaadatud 30. aprillil 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Yoshimura, Eiichi. "How one band shaped the sounds of Japan and beyond". Google Arts & Culture. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  9. ↑ Risen, Clay (20. jaanuar 2023). "Yukihiro Takahashi, Pioneer of Electronic Pop Music, Dies at 70". The New York Times. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  10. ↑ Beaumont-Thomas, Ben (2. aprill 2023). "Ryuichi Sakamoto, Japanese Pop pioneer and Oscar-winning composer, dies aged 71". The Guardian. Vaadatud 30. aprillil 2023.
  11. ↑ Ombler, Mat (4. aprill 2023). "Video game music wouldn't be the same without Ryuichi Sakamoto". NME. Vaadatud 30. aprillil 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Yellow_Magic_Orchestra&oldid=6457111"