WiFi

Allikas: Vikipeedia
Nintendo Wi-Fi USB ühenduslüli

WiFi ehk Wi-Fi on traadita arvutivõrguseadmeid tootvate firmade ühenduse (Wi-Fi Alliance) kaubamärk, millega tähistatakse sertifitseeritud traadita kohtvõrgu (WLAN) klassi kuuluvaid seadmeid, mis baseeruvad IEEE 802.11 standardil. Nime Wi-Fi kasutatakse sageli IEEE 802.11 tehnoloogia sünonüümina. IEEE on Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituut, USA-s asuv maailma suurim erialaühing, mis asutati 1884.a. ja kuhu kuulub üle 320 tuhande liikme 147 riigist. IEEE toetab ülemaailmseid tehnikakonverentse, sümpoosiumeid ja seminare ning avaldab ligi 25% kõigist tehnilistest artiklitest elektrotehnika, elektroonika, arvutiehituse ja arvutiteaduse alal, pakub oma liikmetele täiendõppe programme ning toetab standardiseerimist. IEEE tegeleb lennunduse ja kosmosetehnikaga, arvutite ja sidega , biotehnoloogiaga, elektrotehnika ja elektroonikaga

Wi-Fi Alliance (eesti k. Wi-Fi Liit) on ülemaailmne mittetulundusühing firmadest, kes arendavad traadita kohtvõrgu (WLAN) tehnoloogiaid ja sertifitseerivad seadmeid, kui need vastavad teatud võrgustandarditele. Kõiki IEEE 802.11 standardil baseeruvaid seadmeid ei esitata Wi-Fi Liidule sertifitseerimiseks, mõnikord selle maksumuse tõttu ning Wi-Fi logo puudumine ei tähenda, et seade on Wifi-ga ühildamatu.

WiFi võimaldab paljudel kasutajatel WiFi-levialades samaaegselt ühenduda juhtmevabalt Internetti. Tänapäeval on IEEE 802.11 seadmed juba paljudes personaalarvutites, mängukonsoolides, nutitelefonides, printerites ja muudes seadmetes ning peaaegu kõigis sülearvutites ja pihuarvutites.

Wifi algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wi-Fi leiutati 1991. aasta firmade poolt NCR ja AT&T. Esialgu oli see mõeldud kassasüsteemidesse. Esimesed tooted tulid poodidesse nime all WaveLAN , mille kiirus oli ühe ja kahe megabitti sekundis vahel. Vic Hayes, kes on raadiokohtvõrgu looja, oli samuti liige IIEEE meeskonnas, mis lõi sellised standardid nagu 802.11b , 802.11a ja 802.11g .

WiFi nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

WiFi-t tuntakse ka Wireless Fidelity ('Traadita loomutruudus') nime all sarnaselt helitehnikas tuntud High Fidelity ehk Hi-Fi nimele. Termi Wireless Fidelity on ka Wifi Alliance ise kasutanud pressi väljaannetes [1][2] ja dokumentides[3][4]; veel on termin kasutuses ITAA kirjutises WiFi-st[5]. Kuigi, lähtudes Phil Belangeri väitest, mõiste WiFi ei pidanud algselt midagi tähendama.[6]

Kuidas Wi-Fi töötab?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüüpiline raadiokohtvõrk koosneb ühest või rohkemast access pointist (pääsupunkt). Pääsupunkt edastab SSID (Mestiident on juhtmeta kohtvõrgu unikaalne tunnus. Standardi järgi koosneb see 1-32 tähemärgist, aga tavaliselt on see inimesele loetavas vormis sõna. Kui näiteks kärje ID sõltub konkreetsest tugipunktist, millega ühenduses oled, siis mestiident kuulub terve võrgu iseloomustamiseks ja on üks asjadest, mida pääsupunktide saatjad ringhäälingu põhimõttel eetrisse lasevad. Selle järgi leiavadki jaamad uue võrgu ja selle järgi on võimalik jaama seadistada vastavalt konkreetsele võrgule.)väikeste andmepakettide kaudu. Seda tegevust kutsutakse plinkimiseks. Paketid saadetakse teele iga 100ms järel ehk siis 10 korda sekundis. Plinkimine toimub kiirusel 1Mbps ja kuna see toimub ajaliselt väga kiiresti, ei avalda see üldisele jõudlusele mõju. Kui WiFi kaardiga varustatud arvuti satub pääsupunkti teeninduspiirkonda, siis märkab WiFi kaart pääsupunkti plinkimist, võib pääsupunktiga ühendust võtta ja nõuda endale IP aadressi ning minna läbi pääsupunkti Internetti. Siit tuleb ka üks WiFi võrgu nimetusi "traadita Internet".

Kuidas ühendada ennast raadiokohtvõrku?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selleks, et kasutada wifi avalikke levialasid või alustades traadita internetiühendust kodus tuleb esmalt kindlaks teha, et on olemas selleks vajalik varustus. Enamikes uutes sülearvutites ja ka paljudes uutes koduarvutites on juba sisseehitatud juhtmeta internetti võimaldavad saatjad. Nende puudumise korral on võimalik osta traadita internetti võimaldav adapter, mille saab arvutiga ühendada PC card sloti või usb porti abil. Lauaarvutite puhul saab kasutada USB adapterit, või on võimalik osta adapter, mille saab ühendada PCI slotti arvuti kastis. Paljud need adapterid saavad kasutada rohkem kui ühte 802.11 standardit. Olles installeerinud traadita interneti adapteri ja selle töötamiseks vajalikud draiverid, peaks arvuti olema võimeline automaatselt üles leidma kõik olemasolevad internetivõrgud. See tähendab, et järgmine kord arvutit käivitades mõnes wifi levialas peaks ta automaatselt informeerima olemasolevast võrgust ning andma võimaluse sellega ühendust luua. Vanemate arvutimudelite puhul võib juhtuda, et on vaja kasutada ka vastavat tarkvaraprogrammi selleks, et internetivõrku tuvastada ja sellega ühendus luua.

Standardid[muuda | redigeeri lähteteksti]

802 standardi nimes on IEEE standard, mis tegeleb kohtvõrkudega. Osa 11 kirjeldab juhtmevabat kohtvõrku (WLAN), mille järel võivad olla tähed, mis tähistavad erinevaid täiendusi, või sidekriipsuga eraldatud avaldamise kuupäev. Igapäevases elus ei pane me standardite erinevust tähele, sest kõik standardid on omavahel tagasiühilduvad, kuigi teatud oludes on neil üksteise ees eeliseid. Üksteisega ühilduvus on üks tähtsaimatest asjadest, mida seadmete sertifitseerimisel kontrollitakse. Kõige populaarsemad esialgse standardi täiendused on 11b ja 11g. Seoses seadusandlike muudatustega täiendas võrkude turvalisust 11i. 11n on uus mitmevooline modulatsioonitehnoloogia, mis suurendab märgatavalt andmeedastuskiirust viies selle 54Mbit/s kuni 600 Mbit/s ja mille ametlik kasutuselevõtt toimus 29. oktoobril. 11a täiendus on kasutusel kaugsides, kus kõrgem ja vähemkasutatud sagedus (5 Ghz) võimaldab suuremat andmeedastuskiirust, kaaludes sellega üles seadmete märgatavalt kõrgema hinna. Ülejäänud täiendused on esialgse standardi laiendused ja parandused, mis puudutavad ühest võrgust sujuvalt teise üleminekut, andmesidet sõidukitega, laia ala võrke (WAN) ja palju muud. Erinevad täiendused lubavad ka erinevaid sagedusvahemikke.

Kanalid ja sagedused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevates riikides on piirangud sagedusvahemikele ja võimsustele erinevad. Näiteks USA's võib amatöörradistidele mõeldud sagedusvahemikku jäävatel Wi-Fi sagedustel kasutada märgatavalt suuremat võimsust kui mujal maailmas. Samas ei tohi amatöörradistid edastada infot krüpteeritud kujul ja kommertseesmärkidel. Üldiselt võib standardile vastavad sagedused jagada kolme gruppi:

2.4 GHz:[muuda | redigeeri lähteteksti]

2,4 GHz Wi-Fi kanalite paiknemine, skeemilt on näha, et aktiivse saatja signaal võib segada ±2 kanali ulatuses teiste WiFi-seadmete suhtlemist samadel kanalitel.

802.11b, 802.11g ja 802.11n on enim kasutatavad alamprotokollid. Jagatud 14 kanaliks 5Mhz vahedega, võimsusega kuni 100mW (Euroopas). Kuna protokoll eeldab 25MHz riba ühele kanalile, siis on tegelikult antud vahemikus vaid 3 iseseisvat kanalit (1, 6 ja 12). Euroopas tohib neist kasutada kanaleid 1 kuni 13. Jaapanis tohib kasutada ka 802.11b lisale vastavat 14., teistest veidi eraldiseisvat kanalit. USA's lubatud vaid 11 esimest kanalit.

3.6 GHz:[muuda | redigeeri lähteteksti]

802.11y. Ainult USAs lubatud vahemik. Kusjuures on lubatud kasutada kuni 20W võimsusega saatejaamasid, mis tähendab standardile vastavate seadmete sideulatust kuni 5km. Kõrgem sagedus tähendab ka suuremat andmeedastuskiirust.

5 GHz:[muuda | redigeeri lähteteksti]

802.11a, 802.11h, 802.11 ja 802.11n. Sagedusvahemik 4915 MHz - 5825 MHz jagatud kanaliteks 5 MHz sammuga. Erinevates riikides lubatud piirkonnad üsna erinevad. Euroopas lubatakse kasutada kanaleid vahemikus 48 (5240MHz) kuni 140 (5700MHz). Kasutusel müravabama sagedusvahemiku tõttu ja suurema lubatud võimsuse tõttu (kuni 1W) näiteks kaugsides.

Kasutusalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Internetiühendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wi-Fi ehk raadiokohtvõrk võimaldab seadetel nagu lauaarvutitel, mängukonsoolidel, nutitelefonidel või digitaalsetel muusikamängijatel ühenduda internetti, kui nad asuvad Wi-Fi levialades. Ühe või mitme Wi-Fi kohtvõrgu leviala võib ulatuda mõnekümnest meetrist kuni mitme ruutkilomeetri suuruse alani. Leviala sõltub sellest kui palju on kattuvate levialadega Wi-Fi seadmeid. Lisaks kasutusaladele kodus ja kontoris, kasutatakse raadiokohtvõrke sellistes avalikes kohtades nagu lennujaamad, haiglad, hotellid, restoranid jne.

Arvutitevaheline ühendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wi-Fi lubab samuti ühendust otse ühest arvutist teise, ilma pääsupunkti abita. Seda kutsutakse ad hoc raadiokohtvõrguks. Seda kasutatakse väga palju arvutimängurite poolt, et mitmekesi mängida arvutimänge, kasutades Wi-Fi abi.

Turvalisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamine probleem Wi-Fi turvalisusega on see, et Wi-Fi-le on juurdepääs palju kergem, kui traadiga võrku. Traadiga võrgus peab pahategija füüsiliselt omama juurdepääsu võrguseadmetele või muukima läbi välise tulemüüri. Et seda vältida, tuleb kasutada turvaprotokolle. Enamik kasutajaid ei tea, kui ebaturvaline võib olla tegelikult Wi-Fi kasutamine ilma piisava turvalisuseta. Krüpteerimata sessiooni ajal saadetakse kõik päringud eetrisse avatud tekstina ja kõik teised jaamad levialas kuulevad seda. Kui pole kuulamas just pahatahtlikke kõrvu, siis nad ignoreerivad teisele jaamale saadetud sõnumeid. Täiesti võimalik on aga, et kogu sidet kuulatakse pealt ja igasugused tarkvara tasemel krüpteerimata andmed on kolmandale osapoolele vabalt loetavad. Sealhulgas on näiteks HTTP päringud, millest võib vabalt välja lugeda lihtsad kodulehele sisselogimiseks mõeldud paroolid. Kui on vaja kasutada avalikku võrku, siis tuleks järgida ettevaatusabinõusid.

WEP krüpteering[muuda | redigeeri lähteteksti]

WEP on IEEE 802.11 andmeturbe protokoll traadita (raadio-) võrkudele (IEEE 802.11x). See oli algne krüpteering kõikidele Wi-Fi seadmetele. WEP-i vead ja turvaaugud leiti aga kiiresti üles ja pahategijad kasutasid need kiiresti ära. Internetis liigub väga palju vabavara, mille ainuke ülesanne ongi WEP krüpteeringu muukimine. WEP tuleb erinevate võtmesõnade pikkustega. Kõige tavalisemad pikkused on 128- ja 256-bitti. Mida pikem salasõna on, seda raskem on seda muukida. Kuigi tänapäeval peetakse WEP krüpteeringut vananenuks ja väga vigaseks. 2005 aastal pidas FBI demonstratsiooni, kus nad kasutasid kõigile kättesaadavaid programme, millega muugiti WEP krüpteeringuga raadiokohtvõrk lahti kolme minutiga. Kuigi WEP on parem kui mitte midagi, siis ei anna seda võrreldagi arenenuma WPA krüpteeringuga

WPAv1 krüpteering[muuda | redigeeri lähteteksti]

WPA on andmeturbe protokoll Wi-Fi alliansilt IEEE 802.11 standardile vastavatele raadiokohtvõrkudele (Wi-Fi võrkudele). Siin kasutatakse TKIP (Temporal Key Integrity Protocol) protokolli, et tagada tugevamat krüpteerimist kui varasema WEP protokolli puhul (WEP kasutas RC4 algoritmi, kuid WPA kasutab AES algoritmi). WPA on tuletatud IEEE 802.11i andmeturbe standardist ning kasutab autentimiseks EAP protokolli. WPA on tarkvaraline uuendus võrreldes WEP krüpteeringuga. See tähendab, et selle kasutamiseks ei pea ostma uusi seadmeid, vaid uuendama olemasolevate seadmete tarkvara. WPA kasutab TKIP-i ( TKIP on ajutiste võtmete tervikluse protokoll. WPA andmeturbeprotokoll, mis kasutab räsialgoritmi võtmete šifreerimiseks ning mille terviklusekontrolli funktsioon võimaldab kindlaks teha, et keegi ei ole võtmeid näppinud.). TKIP on üles ehitatud nii, et see lubab WEP krüpteeringult üle minna WPA krüpteeringule. See tähendab, et kõik WEP-i elemendid on WPA-s olemas, kuid nad on täiustatud, et parandada turvalisust.

WPAv2[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traadita kohtvõrgu standardile IEEE 802.11i vastav andmeturbeprotokoll aastast 2004. On turvalisem kui vahepeal kasutatud WPA protokoll, sest kasutab krüpteerimiseks TKIP asemel märksa turvalisemat AES-põhist CCMP algoritmi. Alates 2006.a. peavad kõik Wi-Fi logoga varustatud seadmed toetama WPA2 andmeturvet. Erinevalt WPAv1-st, tahab WPA2 ka suhteliselt uut riistvara, mis tähendab seda, et riistvara, mis on ostetud enne 2006 aastat, tuleb ümber vahetada. WPA2-st on muidu 2 versiooni. ON olemas WPA2 äridele ja kodudele. Koduvariant kasutab eelnevalt etteantud võtit ja kontrollib selle õigsust kohe. Äridele mõeldud versioon teeb seda aga läbi serverite. WPA2 on kõige turvalisem Wi-Fi-le mõeldud turvaprotokoll.

Riistvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

ADSL Wi-Fi saatja (ruuter) (802.11 b-g)

Wi-Fi võrgu ehitamiseks vajaminev riistvara koosneb põhimõtteliselt saatjast, mis kiirgab juhtmevaba signaali ja võtab vastu ühenduse soove. Ja raadiokohtvõrgu klient, kes saadab seadmele ühendamissoove, saab saatjalt sellekohaseid vastuseid. Et saada ühendust internetiga, peab saatja (tavaliselt traadita ruuter) olema konfigureeritud nagu pääsupunkt. Mobiilsetes seadmetes, mis ühenduvad raadiokohtvõrku, on tavaliselt sisseehitatud Wi-Fi kaardid.

Eelised ja puudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiline Wi-Fi eelis on selles, et see võimaldab kasutada internetti ilma traadita. See võib vähendada võrgu juurutamise ja laiendamise maksumust. Wi-Fi võrku on väga hea kasutada kohtades, kus kaabli paigaldamine on võimatu, sest see võib kahjustada hoone väärtust, sellised on näiteks muinsuskaitse alused hooned. Kuna Wi-Fi kasutab töötamiseks kõigile avatud raadiospektrit, siis ei pea kliendid selle võrgu kasutamiseks eraldi luba küsima. Veel on eeliseks ka see, et Wi-Fi võrgud toetavad rändlust. See tähendab, et võrgu kasutaja võib liikuda ruumis oma vahendiga, millel on olemas Wi-Fi toetus, liikudes ühest pöörduspunktist teise. Wi-Fi seadmed on laialdaselt kõigile kättesaadavad poodides ja kuna konkurents seadmete tootjate vahel on suur, on hind mõistlikult madal. See, et Wi-Fi on erinevate standartite kogum, on ka väga tähenduslik eelis, sest see tähendab, et sama Wi-Fi aparatuuri on võimalik kasutada erinevates maailma riikides.

Puudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige suurem puudus on Wi-Fi leviala piiratus. Tavalise 802.11b või 802.11g standardit toetava ruuteri funktsioneerimisraadius on 100 meetrit õues ja 50 meetrit hoones. Ja elektromagneetilist kiirgust kiirgavad seadmed, näiteks mikrolaineahi, mis on paigaldatud Wi-Fi aparaatide vahel, võivad signaali tugevust nõrgendada. Wi-Fi signaali on võimalik võimendada, lisades seadmele suurema antenni. Muu hulgas, Wi-Fi sagedusala ja kasutuspiirangud erinevates riikides on erinevad. Näiteks paljudes Euroopa riikides on lubatud veel kaks täiendavat kanalit (kokku 13 kanalit). Need on keelatud Ameerika Ühendriikides. Jaapanis on olemas veel üks kanal piirkonna ülaosas (kokku 14 kanalit). Teised riigid, nagu Hispaania, on aga keelanud madala sagedusega kanalite kasutamise. Veel üks puudus on praegu Wi-Fi seadmetes kasutatav WEP krüpteering, mis on väga kergeesti lahti muugitav ja häkkeritel on väga kerge ligi pääseda kliendi andmetele.

Tulevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võtmehoidja suurune Wi-Fi detektor

Wi-Fi arendajad ja seadmete tootjad on seadnud endale ülesandeks, et tulevikus oleksid Wi-Fi kiirused ning leviala veelgi suuremad ning seadmed järjest väiksemad ja mobiilsemad. Üldine visioon on, et varsti oleks Wi-Fi kõigile kättesaadav, mitte ainult internetikohvikutes, vaid kõikides avalikes kohtades nagu haiglad, raamatukogud, koolid, lennujaamad jne.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]