Vladimir Heinrichsen
Vladimir Heinrichsen (4. jaanuar 1929 Tallinn – 29. jaanuar 2009 Tallinn) oli eesti raadioinsener ja tehnikateadlane. [1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Õppinud Nõmme Gümnaasiumis 1942–1944, Tallinna Elektromehaanika Tehnikumis raadiotehnika erialal 1944–1948. Lõpetas TPI mehaanikateaduskonna mehaanika erialal 1954; Leningradi Elektrotehnilise Sideinstituudi raadiotehnika, raadioside ja raadiolevi erialal 1957; aspirantuur automaatika-telemehaanika erialal TPIs 1959–1962. [1]
Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]
Tehnikateaduste kandidaat (Leningradi Elektrotehniline Sideinstituut) 1966; vanemõpetaja 1962; dotsent 1969; erakorraline professor 1993. [1]
Täiendusõpe[muuda | muuda lähteteksti]
NSV Liidu Keskne Side Uurimisinstituut; Tallinna Raadioelektroonika konstrueerimise büroo ja elektritööstuse planeerimise ja juhtimissüsteemide teadusliku uurimise ja projekteerimise tehnoloogiline instituut 1971–1972; Marksismi-Leninismi Ülikool EKP Tallinna linnakomitee juures 1975; Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi Arvutustehnika EKB 1981; Moskva Elektrooniline Sideinstituut 1882; Moskva, Leningradi, Minski ja Taganrogi raadio- ja sidetehnilised instituudid; tutvumiskülastused Budapesti, Helsingi, Stockholmi, Göteborgi, Londoni, Edinburghi, Pariisi, Grenoble’i, Lyoni, Milano, Riia, Kaunase ja NSV Liidu raadio- ja sidetehnilistesse instituutidesse ning laboritesse. [1]
Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV Ministrite Nõukogu Raadiokomitee raadiotehnik 1948–1950; raadiojaamas RV 1951–1952; Eesti Vabariikliku Raadiokeskuse vanemtehnik, insener 1953–1954, 1957–1959; töötanud Eesti Projektis, Eesti Tööstusprojektis 1954–1961; RPI Estonprojekti vaneminsener 1958. TTÜs 1962–2009: automaatika ja telemehaanika kateedri vanemõpetaja 1962–1966; raadiotehnika kateedri dotsent 1966–1993; kateedrijuhataja 1966–1976; katsekoja osakonnajuhataja; raadio- ja sidetehnika instituudi sidetehnika õppetooli erakorraline professor 1993–1999, õppetooli juhataja 1993–1998; sidetehnika õppetooli hoidja, projektijuht 1999–2000; katsekoja sidetehnika seadmete labori juhataja 2000–2004; raadio- ja sidetehnika instituudi insener 2004–2009; emeriitdotsent 2006. [1]
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Signaalide töötlemise meetodite ja vahendite rakendamine hüdroakustiliste ja kõnesignaalide spektri analüsaatorites ning automaatsetes mõõtekompleksides. Avaldanud üle 100 teaduspublikatsiooni, 9 õpikut jm õppevahendit, omab 2 autoritunnistust. [1]
Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Üleliidulise Raadiotehnilise Teaduslik-metoodilise nõukogu liige 1968–90; TPI nõukogu liige 1966–76; NSV Liidu Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi raadiotehnika teaduslik-metoodilise nõukogu liige a-st 1968; automaatika nõukogu liige; signaalitöötlemisalase uurimissuuna juhendaja TPIs. Eesti Elektroonikaühingu juhatuse liige; Eesti Elektriinseneride Liidu juhatuse liige; Eesti Elektrotehnika Komitee juhatuse liige; A. S. Popovi nim Raadiotehnika ja Elektriside Teaduslik-tehnilise ühingu (RESTÜ) juhatuse liige; RESTÜ raadioelektroonika sektsiooni aseesimees; kuulunud vabariikliku raadiotehnika ja pooljuhttööstuse ning põllumajanduse automatiseerimise komiteedesse. Raadioelektroonika Tehnikaprogressi rahvaülikooli ühiskondlik rektor (8 aastat). [1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse pronksmedal 1961 ja kuldmedal 1987
- rinnamärk ”NSV Liidu auradist” erialase tegevuse eest 1959, 1975
- TTÜ tänukiri ja teenetemedal "Mente et manu" 1999. [1]