Verev kurereha
| Verev kurereha | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Geranium sanguineum Linnaeus |
Verev kurereha (Geranium sanguineum) on kuni 50 cm kõrgune kurerehaliste sugukonda kuuluv taim, kaetud pikkade harali karvadega.
Vars püstine või lamav, hargneb ja moodustab koheva puhma. Lehed sügavalt lõhestunud, 5–7-harulised, haru omakorda lõhestunud. Just kitsaste lehtede hargnevus on peamine erinevus sarnasest mets-kurerehast. Õite varred enne ja pärast õitsemist longus, vaid õitsemise ajal püstised. Õied on kuni 2 cm läbimõõduga, lillakad. Vars ja lehed värvuvad sügisel tihti veripunaseks. Verev kurereha kasvab kuivadel lubjarikastel niitudel ja metsaservadel, hõredas männimetsas. Õitseb juulis-augustis. Kasutatakse ravimtaimena. Eestis esineb paiguti. Rahvasuus kutsutud kure nokk, verev geraanium. Laialt levinud paljudes riikides. Ta on pärit Lääne-Euroopa laialehistest metsadest juba 16-ndast sajandist. Kultuuristatud alates 1597. aastast. Viimasel ajal on aretatud ligi kümme selle kurereha sorti.
