Vaalapüük

Allikas: Vikipeedia
Hollandlased püüavad vaalu Jan Mayeni saare lähedal (18. sajand).

Vaalapüük on vaalade peale peetav jaht.

Vaalapüügi esimesed teadaolevad vormid on 5 tuhat aastat vanad.

Paljudel rannikul elavatel rahvastel on pikaajalised traditsioonid vaalade püüdmiseks merest, samuti rannikule uhutud vaalade toiduks tarvitamiseks.

Tööstuslik vaalapüük algas 17. sajandil. 20. sajandil ehitati esimesed vaalapüügilaevad, mis olid mõeldud vaalade pardale vinnamiseks ja nende esmaseks töötlemiseks.

Tehnika arenedes kasvas inimkonna võime vaalu püüda, kuni see ületas säästvat arengut võimaldavad piirid. 1930. aastatel püüti igal aastal rohkem kui 50 tuhat vaala. Sajandi keskpaigaks ei suutnud paljude vaalaliikide arvukus enam taastuda ja vähenes drastiliselt.

1986 keelustas Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon äriotstarbelise vaalapüügi, et vaalavarud saaksid taastuda. Sellest ajast on paljud riigid vaalapüügi täielikult keelanud.

Mõned riigid, näiteks Jaapan ja Norra, on seda piiratud ulatuses jätkanud. Nad soovivad vaalapüügi tingimusi leevendada, et oleks võimalik küttida neid vaalaliike, kelle arvukus ja seisund seda võimaldab. Näiteks Norra püüdis 2011. aastal 1286 kääbusvaala, kui nende koguarvukuseks hinnatakse 102 tuhat. Island alustas vaalapüüki 2006. Igal aastal lubatakse Islandil püüda 30 küürvaala ja 9 finnvaala.

Vaalapüügi vastased riigid ja keskkonnakaitsjad seevastu peavad vaalapüüki ebamoraalseks, jätkusuutmatuks ja vaalaliikide säilimist ohustavaks ning usuvad, et vaalapüük peaks jääma igaveseks keelatuks.

Vaalade püüdmine traditsioonilisel viisil Jaapanis

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]