Säästev kalandus

Allikas: Vikipeedia
Säästva kalanduse juures on väga oluline kalavarude teadlik kasutamine. TÜ Eesti Mereinstituudi teadur Redik Escbaum tutvustamas rannikumere kalastiku pikaajalise seire tulemusi Kihnus merepäevade raames Kihnu Mere Seltsi ruumides.

Säästev kalandus (inglise sustainable fishery) on kalavarude ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult otstarbekas kasutamine[1].

Säästva kalanduse käigus kalavarud säilivad ja isegi suurenevad. Säästva kalanduse käigus kaitstakse veeökosüsteemide struktuuri ja toimimist pikaajalises perspektiivis.[1]

Peamine probleem säästva kalanduse juures on see, et kalavarude üleekspluateerimine (ülepüük) viib püütava kalakoguse vähenemiseni. Niimoodi võib kalastik kaotada mitmekesisuse ja vastupanuvõime keskkonnamuutustele. Kui ülepüük jätkub, hakkab ökosüsteem järjest läbima kollapsi ja taastumise tsükleid, kusjuures iga järjestikune tsükkel on eelmisest vähem produktiivne. Samuti tekivad muutused selles, missugune organism millest toitub. Seda kõike püüab säästev kalandus vältida.

Säästev kalandus ühendab teoreetilised teadmised, näiteks asurkonnadünaamika, praktiliste oskuste ja võtetega, näiteks individuaalsete kalapüügikvootide määramisega ja röövpüügi vastu võitlemisega. Säästev kalandus peab lisaks püüdma läbi suruda sobivaid seadusi, kehtestada kaitsealasid, taastada hävinud kalavarusid ning teavitada ja harida üldsust.

Säästev kalandus on oluliseks muutunud alles viimastel aastakümnetel, kui kalastikku on mõjutanud eeskätt inimene, kas siis otseselt või kaudselt[2]. Varem ei olnud inimesi nii palju ja nad ei mõjutanud keskkonda nii suurel määral.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Säästev kalandus Säästva arengu sõnaseletusi. Keskkonnainvesteeringute keskus. Vaadatud 23. jaanuaril 2012
  2. Garri Raagmaa, Jana Maasik, Krista Habakukk. Kalanduspiirkondade säästev areng Põllumajandusministeerium 2008, lk. 9

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]